Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 102
Hädasolija palve1Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
2Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
3Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
4Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
5Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
6Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
7Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
8Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
9Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
10Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
11sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
12Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
13Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
14Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
15Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
16Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
17Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
18Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
19Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
20et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
21et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
22et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
23kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
24Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
25Ma ütlen: "Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
26Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
27Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
28Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
29Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees."
See on inimese palve, kes oma viimases hädas Jumala poole hüüab. Kindlasti oled samuti kogenud seda tunnet – et sind on maha jäetud nii inimeste kui ka Jumala poolt. Miks on see mulle sündinud? – mõtled säärases olukorras sageli (s 11). Kuid ka sellises ihulises ja hingelises ahastuses, nagu väljendavad salmid 1-10, kõneleb laulik Jumalast, Temale au ja kiitust andes.
Kuidas saab see nõnda olla? Ebaõnnes kipume ikka süüdlast otsima. Laulik seda ei tee – miks? Või õigemini – kuidas suudab ta endas leida veel sisemist kindlust, kui kogu ümbritsev maailm temale sõrmega osutab? Mis annab säärase kindluse, millele lootes suurimgi ahastus ei suuda sind murda (s 13-14)?
Jumal näeb meie eluteel ettetulevaid käänakuid ja on selleks alati valmistanud meile tee lahenduseni, kuid me ei näe seda kohe, kui tahaksime, sest... (s 14b).
Psalmide raamat on palveraamat. Ka see psalm on palve Jumala poole. Mis on sinu arvates selle palve tulipunktiks?
Kas pole meie teekond Jumala tundma õppimise poole sageli selline, et tahaksime olla iseeneste pingutuste läbi täiuslikud, kuid ometi ei suuda seda. Seepärast on meil vaja lootust Jumala peale, sest üksnes selline lootus ei jäta meid häbisse, vaid saadab Jumala õnnistuse, mille läbi saavutame oma eesmärgi (Ps 103:4).
Selle kommentaari autor: APÜ