Meil on tavaks korrumpeerida iga vaimulik väärtus, mis meile antakse. Ja palve pole mingi erand. Me muudame oma palved etendusteks, üritades oma vagadusega teistele muljet avaldada. Me unustame, et palve vaimulik väärtus seisneb Jumalaga koos olemises. Palves toome me Jumala ette kogu maailma ja iseenese elu koos kõigi ohtrate vajadustega.
See näidispalve (s. 9-13) algab teadvustamisega, kes Jumal õigupoolest on. Palve põhilisim olemus selles seisnebki, et tunda Jumalat sellena, kes ta on. Tunda Jumalat kui meie head karjast, mis kinnitab, et meil ei ole millestki puudust (Ps 23:1). Asjaolu, et Jumal ei ole mitte mingisugune impersonaalne jõud nagu tuli, tuul või pikne, vaid meie Isa taevas, julgustab meie palveelu. Meie Isa palve seisneb selle ilmutuse kinnitamises, mis parandab meie sügavaimad haavad. Inimkonna olukorra peidetud okas seisneb meie orvustunud olemises selles maailmas. Kuid meil on Isa taevas ja me oleme tema lapsed, mitte orvud. Meil on õigus olla vabad kartusest ja murest (Mt 6:25-34). Me võime oodata oma igapäevast leiba. Mingil põhjusel on meile antud õigus andekssaamisele, tõelisele armastuse imele. Samuti on meie jaoks olemas kindel abi kiusatuse ja tagakiusu aegadel (Ps 46:2).
Meie palveelu peab meil võimaldama keskenduda Jumalale. Jumal teab meie vajadusi isegi enne kui meie palved algavad. Ta teab neid paremini kui meie! Meie suurim vajadus on püsida Jumalaga suhtlemises, kuna meie põhilisim inimolemus sõltub sellest. Otsides esiti Jumala riiki ja õigust, saab meist Jumala hoolealune, kelle vajadused teeb ta enda omadeks. Meie vaimulik kasvamine algab teadvustamisest, et Jumal on meie esmane vajadus.