Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 13:31-38
Jeesus annab armastuskäsu31Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: „Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud.
32Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd.
33Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla”, nii ütlen ma praegu ka teile.
34Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!
35Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Jeesus kuulutab ette, et Peetrus ta salgab36Siimon Peetrus küsis temalt: „Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastas: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa sina mulle praegu järgneda, aga sa järgned hiljem.”
37Peetrus ütles talle: „Issand, miks ma siis praegu ei saa sulle järgneda? Ma annan oma elu sinu eest.”
38Jeesus vastas: „Kas sina annad oma elu minu eest? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud.
Kogu selle hüvastijätu käigus on läbivaks teemaks Jeesuse eelseisev lahkumine. Olid ta jüngrid tõepoolest valmis eluks ilma Jeesuse füüsilise ligioluta, Jumala väe hoopis teistugusteks ilminguteks nende eludes, peidetud sisemise jõu avastamiseks? Kui Juudas oli läinud, sai Jeesus minna vestluses edasi sügavamale tasandile järgijäänud ühetestkümnega, pannes paika nurgakivi uut tüüpi suhte jaoks, mida ta oli nende jaoks rajamas (s 34).
See radikaalne käsk - lähtudes Jumal-Isast voolava armastuse mõõdust ja kvaliteedist - pidi saama Vaimu õnnistuses käiva, ülestõusmise lootuses elava ühiskonna vundamendiks - armastus, mis pidi tooma terviklikkust ja ilu lõhenenud, katkisesse maailma. Ometi sai see elutoova väega armastus olevaks saada vaid läbi kohutava - ometi aulise - ristitee. Tõepoolest, kõik need sündmused ja sümbolid toovad esile Isa kirkust (s 32), Poja ohvrina elatud elus ja surmas.
Kuidas on Peetrus oma suhtumisi parandamas, võrreldes eelnenud dialoogidega Jeesusega? Kas reedab ta küsimus tegelikult ebakindlust ja mitte-valmisolekut selle suhtes, mis on tulemas (s 36)? Jeesus näeb kaugemale kui vaid kohe eelseisvate sündmusteni Kolgatal, tühjas hauas ja Nelipühapäeval. Kuid sellel hetkel oli tal vaja tegeleda jüngrite ebarealistlike pürgimuste ja pühendumustega - 'rumalate ohvriga' (Richard Foster,"Elava vee joad") . Meie küsimused ja kahtlused, meie põikpäisus ja innukuse spontaansed (kontrollimatud) esilepursked - kuhu nad meid lõppude-lõpuks välja viivad? Akuutsemale tunnetusele oma kutsumisest? Või kibestunud, luhtunud lootuste tupikusse?
Peetrus oli just keset ühe õppetunni järsku kurvi, olles juba ennegi innukusest äärmustesse kaldumisega põõsasse pannud (vt Jh 13:6-9). Ometi ei tohiks me tema käitumist liiga karmilt hukka mõista. Oli ka olnud hetki, kus Isa oli just tema silmi erilisel viisil avanud, nägemaks Jeesuse jumalikkust (vt Mt 16:16-17). Jeesuse realism, tundes Peetruse eelseisvat vaevarikast rada, on äärmiselt otsekohene kuid värskendav. Kindel, kuid õrn - ta viimne küsimus kergelt iroonilise moega (s 38) - teab ta täie selgusega, et vaid tema on võimeline tooma vajaliku ohvri.
1 - Miroslav Wolf, "After our likeness", Sacra Doctrina, Eerdmans, 1998
Selle kommentaari autor: David Blair