Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ml 3:16-24
Õige ja õela vahe16
Siis rääkisid isekeskis need,
kes kartsid Issandat;
ja Issand pani tähele ning kuulis
ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat
nende heaks, kes kardavad Issandat
ja austavad tema nime.
17Ja nad kuuluvad mulle,
ütleb vägede Issand,
on mu eraomand sel päeval,
mille ma valmistan.
Ja ma olen neile armuline,
nõnda nagu mees on armuline oma pojale,
kes teda teenib.
18Ja te näete jälle vahet
õige ja õela vahel,
selle vahel, kes teenib Jumalat,
ja selle vahel, kes teda ei teeni.
Tulevane Issanda päev19Sest vaata, päev tuleb,
põlev nagu ahi,
ja kõik ülbed ja kõik,
kes pattu teevad,
on nagu kõrred.
Ja see päev, mis tuleb,
põletab nad ära,
ütleb vägede Issand,
ega jäta neile ei juurt ega oksa.
20Aga teile, kes te mu nime kardate,
tõuseb õiguse päike
ja paranemine tema tiibade all.
Te lähete siis välja
ja lööte kepsu nagu
nuumvasikad.
21Ja te tallate õelaid,
sest need saavad põrmuks
teie taldade all
sel päeval, mille ma valmistan,
ütleb vägede Issand.
22
Tuletage meelde mu sulase Moosese Seadust,
määrusi ja käske,
mis ma temale andsin Hoorebil
kogu Iisraeli jaoks!
23
Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija,
enne kui tuleb Issanda päev,
suur ja kardetav.
24Ja tema pöörab vanemate südamed
jälle laste poole
ja laste südamed
vanemate poole,
et ma ei peaks tulema ja lööma
maad needusega.”
Jõudes Malakia raamatu viimase lõigu juurde võib tunduda et küsimus: „Miks pääsevad kurjad inimesed oma tegudest puhtalt?“ ( vt 2:17 ja 3:15), jääbki vastamata. Aga prohvet tegeleb selle küsimusega nüüd siin: elu ebaõiglust puudutavad küsimused leiavad viimse ja lõpliku lahenduse suurel kohtupäeval (s 16). Siis mõned hävitatakse igaveses tules (ning siis on juba liiga hilja puhastavaks tuleks 3:3), teised aga saavad kätte oma tasu. Otsustavaks saab see, kas inimene on Jumalat kartnud või mitte (Ml 3:5, s 16,18). On tähelepanuväärne, et Malakia viitab õigetele kui „teile“, ning kurjadele, kelle ei ole Jumalaga osadust kui „neile“.
Õiged mitte ainult ei tunne Jumalat, vaid nad omavad ka isekeskis armastust ning on vastastiku heldekäelised. Jumal kirjutab nende nimed oma raamatusse (2Ms 32:32; Tn 12:1) ja mitte ükski neist ei ole iial Jumala poolt unustatud. Need, kes Jumalat kardavad, on Tema hinnaline eraomand (Ml 3:17). Pühakiri on täis viiteid sellele, kui kõrgelt Jumal väärtustab oma rahvast (5Ms 7:6–8; 5Ms 14:2; Ps 135:4; 1Pt 2:9).
Jumala kohtumõistmine kurjade üle on ühtlasi õigete õiguse jaluleseadmine – need, kes hoolimata raskustest on jäänud Jumalale ustavaiks, saavad osa Jumala enese ustavusest (Ps 54:5).
Malakia lõpetab kahe tähelepanuväärse mõttega, millesse on koondunud nii Vana Testamendi kui Malakia enese raamatu peamõtted. Viited Eelijale ning Moosesele võtavad kokku Seaduse koos kõigi selle nõudmistega ning prohveteeringutes sisalduvad tõotused. See, et Jeesuse muutmise mäe kohtumises osalesid ka Mooses ja Eelija, kinnitas Jeesuse Messiaks olekut kõiges mida Heebrea pühakiri oli nimetanud. Uue lepingu vahendajana päästab Ta meid seaduse needuse alt ( Gl 3:13).
Ja samamoodi kui Ristija Johannes osutas Jeesusele ( Mt 17:11-13), võime ka meie olla osutajaiks/ teetähisteks mis näitavad Päästja ja Kuninga poole.
Malakia raamatu epiloog annab meile 4 juhist:
kuuletuda Jumala Sõnale;
olla valmis tema tulemise päevaks;
armastada üksteist
ning mitte hetkekski kahelda Jumala kohtupäeva tulemises.
Selle kommentaari autor: Stuart Weird