Näiliselt annab Jeesus meile heade tegude tegemise osas vastandlikke juhiseid. Esiteks peame me laskma oma valgusel inimeste seas paista nii, et nad näeksid meie häid tegusid ja annaksid au Isale taevas (Mt 5:16). Teiseks nõutakse meilt ettevaatlikkust õigsuse ehk vagade tegude tegemisel inimeste ees (Mt 6:1). Mitte see ei loe, kus me oma häid tegusid teeme, vaid see, millisel eesmärgil me neid teeme ja millist sõnumit me sellega edastame. Jeesus on meile juba õpetanud, et meie valgus on mõeldud olema teistele nähtav, et lamp ei tohiks olla peidetud vaka alla. Jeesus on ka meie valguse põhjustaja, kuna tema üksi on kogu maailma valgus (Mt 5:14-15, Jh 9:5).
Inimeste juuresoleks või puudumine ei ole tegelikult oluline. Otsustav on meie ükskõiksus või teadlikkus Jumalast. Tehes head ei kuuluta me omaenese headust. Meie head teod peavad viitama Jumalale, kes ainsana on hea, helde ja kaastundlik (Mt 19:16-17). Tunnistamise ja religioosse ekshibitsionismi eristamine on meie vaimuliku elu tervise ja terviklikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega.
Heategevus, kui see pole keskendunud Jumalale, mandub väikeseks enese-austamise praktiseerimiseks. Heade tegude tegemine tunnistusena on aga täielik enesesalgamine. Ainult siis, kui elimineerime iseenda oma andmistest, ehitavad meie õiged teod üles teisi ja austavad Jumalat. Kõik, ka rutiinne elu muutub pühitsetuks, kui see on tehtud kui ohver Jumalale. Vastupidiselt sellele muutub isegi religrioosne kombetalitus patuks kui meie teadlikkus Jumalat annab teed populaarsuse ihalusele. See röövib meie usult selle vaimse vooruse.