Nii nagu palve osas, peame ka paastumise puhul vastu seisma kiusatusele koguda odavat populaarsust. Need, kes paastuvad selleks, et “näidata seda inimestele”, naeruvääristavad paastu. Paastumine hõlmab endas palju rohkemat kui ühe või paljude söögikordade vahelejätmist. Siinkohal on meil kõigil vaja vaimulikku tarkust. Selle maailma naudingutele järele andmine tingib tihtilugu selle, et jätame oma vaimuliku nälja rahuldamise hooletusse. Sellel ei ole traagilised tagajärjed mitte üksnes elus pärast surma, vaid ka elus enne surma. Kuna me oleme loodud Jumala näo järele, ei suuda me elada üksnes leivast toitudes. Vaimulikult, tõeline paastumine teeb meid teadlikuks sellest, et meil on vaja “iga sõna, mis lähtub Jumala suust” (Mt 4:4).
Paastumine ei ole mingi ebameeldiv harjutus. Paastumine sisaldab endas sama palju söömist kui sellest hoidumist. Paast, mis ei sisalda keskendumist Jeesusele – Igavese Elu Leivale – , on mõttetu ja viljatu tegevus. Toidust loobumine, kui see pole kombineeritud pidusöögiga tõelisest Leivast, põhjustab füüsilise ja vaimse vaegtoitumuse. Kasutades erinevaid metafoore, rõhutab Jeesus seda aspekti kirjakoha salmides 19-21. Panustades oma igavikku hoidume me kogu oma varanduse siia ilma kogumisest. Vaesus – pelgalt ilma olemise mõistes – ei oma mingit vaimset väärtust.
Paastust peab saama meie vaimse kultuuri üks põhiline koostisosa. Me peame paastuma nii maitsmise, kui ka teiste meelte osas. Praegusel meediaajastul näiteks kujutab silmahimu endast meie vaimulikule kasvamisele palju suuremat ohtu kui söögiaplus. Isegi Eeva eksis, kuna vili “tegi tema silmale himu”!