Tänases kirjakohas on kolm peamist mõtet. Kõigepealt, Jumal annab oma lastele ainult häid ande, sest Jumal on täielikult hea. Tema headus ületab kõik inimlikud normid. Isegi maine isa ei annaks oma näljasele lapsele kivi, kui too küsib leiba. Kas Jumal jääks siis ükskõikseks meie vajaduste suhtes? Tegelikult ületab Jumala heldus kõik meie ootused, mõnikord isegi meie vajadused, nagu viie tuhande toitmise loos.*
Teine mõte on järgmine. Et Jumal on meie Isa, on meil õigus küsida. Kuid et Jumal on Jumal, peame olema vaimulikult tundlikud oma palvetes. See tähendab, et meie palved ei tohiks muutuda Jumalale oma tahte pealesurumiseks. Siit tuleneb järjend: palu… otsi…koputa. Pane tähele järgnevust: palumise ja koputamise vahel on otsimine, mis tagab, et mõlemat tehes otsime suveräänse Jumala tahet. Kui me ei otsi, siis võivad meie küsimispalved muuta meid isekateks ja meie koputamispalved (püsivuspalved) muuta meid kangekaelseteks.**
Palvedistsipliinis peame jätma palju ruumi tõsiasjale, et Jumal teab kõige paremini, mida me vajame ja mis on pikemas perspektiivis meile hea. Inimloomuse vastuolulisuse tõttu võib juhtuda, et palume tungivalt kive, kui tegelikult peaksime paluma leiba. Me ei tohiks sel juhul kaevata, et vastus meie palvetele tuleb leiva kujul ja mitte kividena. Nälja seisukohalt on isegi kalliskivid ikka ainult kivid.
Kolmandaks, palve peaks meid muutma tundlikuks kaasinimeste suhtes (s 12). Ootame, et Jumal oleks tundlik meie vajaduste suhtes, kuid keeldume laiendamast seda põhimõtet teistele. Palves peaksid olema andmine ja saamine tasakaalus.