Vaatamata Johannese kahtlustele Jeesus ei õõnesta teda, vaid austab teda avalikult kui pöördekohta, millel kuningriik pöördub. (Kristuse arvamus meist ei sõltu meie teoloogia täpsusest.) Johannest austatakse tema järjepidevuse ja jumaliku erisuse pärast. Ta ei vangu nagu Heroodes, kelle müntidel oli kõikuva pilliroo embleem. Ainuke kuningaloss, kus Johannes oli kunagi elanud (salm 8), oli see, kus ta vangistati. Ta oli ustavalt täitnud Pühakirja oma parema arusaamise järgi. (Las sedasama öeldagu meie igaühe kohta!)
Ta oli eesmineja, kes valmistas teed Issanda tulekuks (Mal. 3:1) ja tõotatud Eelija naasmine (Mal. 3:23). Johannes isegi riietus nagu Eelija! (Mt. 3:4) Jeesus kirjeldab teda kui “enam kui prohvet” (salm 9), suurimat inimest, kes on elanud enne Kristust. Siis, nii nagu ka nüüd, mõõdetakse suurust mitte maailmaliku edu, vaid ustavuse järgi Jumala eesmärkidele. Täpne teoloogia on oluline. Jeesuse sõnad 11.-ndas salmis ei vähenda Tema tunnustust oma nõole. Ei võrrelda mitte inimesi, vaid ajastuid. Ei ole võimalik võrrelda taevakuningriiki, mis ilmnes Jeesuse tulekus, millegagi enne seda. Kuni Jeesuse tulekuni olid Heebrea pühakirjad kogu lugudest, mis igatsesid lõpu järele. Jeesuse väited Johannese kohta näitavad meile kuidas kaks testamenti suhtestuvad. Vana Testament valmistab teed Jeesuse tulekuks. Järgides Jeesuse enda pühakirja-kasutust, tõlgendasid varased kristlased, nende hulgas Matteus, seda Tema tuleku valguses. Sellest ka paljud Vana Testamendi tsiteeringud antud evangeeliumis.
Kõneldes nõnda Johannesest, rääkis Jeesus kaudselt iseendast. Tema on seaduse ja prohvetite täitumine (Mt. 5:17). Salm 12 on raske, mitmete erinevate tõlgendustega. Kas kuningriik edeneb jõuliselt või seistakse selle arengule vägivallaga vastu? Nagu iga evangeelium areneb edasi risti suunas, on viimane variant tõenäolisem.