Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 6:12-23
Ühendus Kristusega vabastab patust12Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad.
13Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale.
14Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.
Kristlane ei pea enam orjama pattu15Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte!
16Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete - olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks!
17Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud,
18ja patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks.
19Ma räägin inimlikul kombel teie loomuse nõtruse pärast. Sest nii nagu te oma liikmed andsite orjaks rüvedusele ja ülekohtule, et teha ülekohut, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse teenritena pühitsuse jaoks.
20Sest kui te olite patu orjad, siis te olite vabad õigusest.
21Millist vilja te siis kandsite? Niisugust, mille pärast te nüüd häbenete. Sest selle tulemus on surm.
22Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.
23Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
“Ma ei kuulu enam enesele, vaid Sulle. Ma alistan kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult kõik asjad Sinu meeleheaks ja Sinu kasutusse.” (Metodistlik lepingupalve).
Lääne ühiskond näeb inimest kui autonoomset indiviidi, kelle vabadust võivad ohustada teised inimesed või välised autoriteedid. Paljud teised kultuurid, ning ka kristlik maailmakäsitlus sedastab aga, et tõeliselt saab inimene õitseda oma suhetes üksnes siis, kui ta võtab kanda ka kohast vastutust. Pole siis ime, et Pauluse orjapidamisele viitav keelekasutus tekitab meile probleeme. Patu ori (s 20) või Jumala ori (s 22) ei tundu just ahvatleva valikuna. Oma sõnavara piiratust tajudes (s 19) teeb Paulus siiski väga selge eristuse nende kahe väga erineva peremehe teenimise vahele.
Patu teenimine ei olnud valiku küsimus, aga Kristuses oleme sunnist vabastatud (s 18) ja meil on tõeliselt võimalik valida. Saame täiesti vabalt otsustada teenida Jumalat. Väärikus ei vaja tingimata täielikku autonoomiat. Tegu on vaba valikuga, sest see peab lähtuma inimese südamest (s 17). Me pole mitte üksnes Kristuse isiku lummuses, vaid meid paelub ka Tema esitatud eluviis, mis on: “südamest kuulekas sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud” (s 17). Me igatseme elada selle õpetuse kohaselt ning suudame seda teha üksnes Kristusega ühenduses ja üksmeeles olles, Jumalale toetudes. Meie vana elu paistis eemalt nagu vabadus, aga osutus tegelikult orjuseks. See uus elu paistab eemalt nagu orjus, kuid on osutunud tegelikult vabaduseks.
Kui valime kõigi oma võimete ja võimaluste alistamise Jumalale igal päeval, algab meis muutumise protsess (transformatsioon) (s 22). Me ei paku siis lihtsalt viljakat kaastööd jumalariigi plaanidele, vaid samm korraga ja vähehaaval muutume ise Tema sarnasemaks, kes selle riigi on loonud. Need kaks orjust suunavad täiesti erinevatesse sihtkohtadesse. Nende puhul on reaalselt tegu elu või surma valimisega (s 23).
Mida rohkem hakkame aimama Jumala poolt kingitud elu anni olemust, seda enam teeme argielus selliseid valikuid, mis igal päeval muudavad meid veel rohkem elusaks ja tõeliselt iseendaks.
Selle kommentaari autor: Graham Cray