Kas Jeesuse hoiatus variseride “haputaigna” eest puudutab nende õpetust või silmakirjalikkust; nende väärat messiaanlikku lootust või nende vaenulikkust Jeesuse vastu? Tegelikult suunas Jeesus oma sõnad variseride uskmatuse pihta Jeesusesse endasse. Markuse sissejuhatus näitab ka jüngreid uskmatuse äärel kõikumas ning jätkuvalt mitte mõistmas Jeesuse tegude sisulist tähendust.
Jüngrid suutsid mõista vaid pealiskaudselt, arutades omavahel leibade lugu, samas kui nende südame kõvadus takistas neil aru saamast Jumala sõnumist. Püstitades ridamisi prohvet Jesaja sõnumiga seotud retoorilisiküsimusi, esitab Jeesus väljakutse nende taipamatusele.
Ka jätkuv osasaamine Jeesuse õpetusest ning imetegudest ei suutnud panna jüngreid mõtisklema kogetu tähenduse üle, selleasemel vajuvad nad järjest sügavamale tuimusesse ning tundetusse.
Jeesuse küsimused tulid sekventsina, võimaldades jüngritel läbida juhtunut viisil mis pidi neis äratama järelemõtlemise, kuni otses välajkutseni Jeesuseslt “Kas te ikka veel aru ei saa?” Tundub, et Jeesuse pettumuses jüngrite üle oli ka masendust ning hämmeldust selle üle, kuidas nood võisid olla nii aeglased õppima.
Paljusid meist on uinutatud väära turvatundega - me teame, et kuulume Jumalale, kuid samas on meie eluviisist näha piiripeal olemist. Oleme harjunud mõtlema ja toimima pinnapealsel tasandil, ega suuda kuulda Jumala kutset liikuda oma arusaamises ja jumalasuhtes veel sügavamale. Heebrea kiri julgustab uskujaid püüdlema vaimuliku küpsuse poole, et lugejad ei jääks vaimulikeks beebideks.
Meid kõiki on Jumal kutsunud elukestvale õppimisele, mõtisklemisele ning sõnakuulmisele Jumala Sõnale - igaüht just tema tingimustes. Olles ka ise jüngrid, oleme kohustatud kasvamist küpuses jätkama. Võtkem siis kõik need manitsused südamesse vastu, et me ei teeks oma Issandale kurvastust oma uskmatuse ja kinnijäänud kasvamisega.