Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 13,1-22
Amnon ja Taamar1Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.
2Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
3Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
4Ja see küsis temalt: "Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?" Ja Amnon vastas temale: "Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde."5Ja Joonadab ütles temale: "Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!"
6Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: "Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!"
7Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: "Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!"
8Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
9Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: "Saatke kõik inimesed mu juurest välja!" Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
10Siis ütles Amnon Taamarile: "Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!" Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
11Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: "Tule maga minu juures, mu õde!"
12Aga too ütles temale: "Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
13Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!"
14Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.15Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: "Tõuse üles, mine ära!"
16Aga ta vastas temale: "Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!" Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata,
17vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: "Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!"
18Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.
19Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
20Ja Absalom, tema vend, ütles talle: "Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!" Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
21Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga.
22Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud.Absalomi kättemaks ja põgenemine23Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!"
25Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks." Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema koos sinuga?"
27Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.
28Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!", siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
29Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.
30Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki."
31Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.
33Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
34Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.
35Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis."
36Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.Amnon ja Taamar1Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.
2Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
3Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
4Ja see küsis temalt: "Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?" Ja Amnon vastas temale: "Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde."5Ja Joonadab ütles temale: "Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!"
6Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: "Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!"
7Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: "Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!"
8Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
9Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: "Saatke kõik inimesed mu juurest välja!" Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
10Siis ütles Amnon Taamarile: "Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!" Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
11Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: "Tule maga minu juures, mu õde!"
12Aga too ütles temale: "Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
13Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!"
14Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.15Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: "Tõuse üles, mine ära!"
16Aga ta vastas temale: "Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!" Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata,
17vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: "Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!"
18Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.
19Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
20Ja Absalom, tema vend, ütles talle: "Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!" Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
Taas kord on sündmuste vallandajaks ilus ja kättesaamatu naine Ja mees, kes teda ihaldab on peaaegu võimu tipus ja siiski nii abitu end ise aitama.
Sugulussuhe ja Iisraeli seadus olid takistuseks selle liidu sõlmimisele ja näeme, et Amnon iseg ei kaalu otsetee võimalust, oma isa Taaveti juurde minekut. Selle asemel on tal “sõber”, kes teab kuidas igal juhul oma tahtmist saada.
Tujukus ja oma tujudest juhitavus iseloomustab Amnonit läbi kogu loo. Ning
on tõesti kaheldav, kas see mida Amnon armastuseks nimetab, seda üldse on.
Armastus mõtleb armastatu heaolu peale kõigepealt – see on teisekeskne, Amnoni ihalus/himu oli:
a) täiesti egoistlik, tema tahab ja Taamari arvamust ei küsita ja tema palveid ei panda mikski
b) ebapüsiv ja küllastumatu. Peale esimest kontakti on kogu “armastus” äkki kadunud, saanud oma täitumuse.
Seda lapsikut ja jõhkrat käitumist, mis Amnonis ilmneb võimaluse tekkimisel, ei tohi kuidagi armastuse nime ligidale asetada. Ja see ei toonud ka oodatud suurt õnne Amnonile, vaid hoopis paljastas temas pimeduse ja tühjuse mida ta isegi vaadata ei sutunud. Taamar sai selle elavaks meeldetuletajaks ja seepärast ka vihaaluseks.
Amnoni valikuid ei juhtinud armastus, vaid himu. “Ma pean seda saama, sest olen seda väärt!” – on ju meilegi tuttav märgulause
Mitmeid kordi kerkib lugedes küsimus – kus oli Taavet?
Kummalisel kombel kuningas kes alistas ja valitses üle mitmete rahvaste ja riikide ei valitsenud oma koda. Jah see, mida ta oma laste vastu tundis oli kahtlemata armastus, kuid selle juhuslik laad tegi enam kahju kui kasu. Taamarist on Taavetil kahju, aga ta ei tee midagi ei tema kaitsmiseks ega tema au taastamiseks. Ta on väga vihane Amnoni peale, aga kuna too oli talle “armas” ja esimene poeg – ei tee ta ikkagi midagi.
Mis toimub?! See on hävitus, mis jätkub Taaveti järeltulevais põlvedes. Ja seegi on osa Taaveti pärandist oma lastele.
Küll tahaks öelda, et meie päevil selliseid asju ei toimu. Aga toimub ja põhjus on ikka sama: inimese himud millele on pandud ilusad nimed, veavad teda kord siia ja sinna, põhiliselt aga panevad vaatama vaid oma kasule ning lubavad selle kasu kättesaamisel hävitada teisi enese kõrval. Jumalale ei ole see mingi uudis. Ta ütles Taavetile, et nii saab sündima tema suguvõsas. Jumal on ütelnud praeguse ajastu kohta, et inimeste kurjus läheb järjest suuremaks.
Siiski võime meie sellele vastu seista ja tänane tekst rõhutab:
* tujude järel jooksmine võib olla ohtlikum kui paistab ja sellisele inimesele ei pruugi
tema saatus viimaks ikkagi rõõmu tuua, täitumuse asemel ilmneb sisemine tühjus.
* kõige raskem on õieti valitseda oma kodus, kuid just seal saavad meie väikesed
tegematajätmised meie laste kurjaks pärandiks.
* ühele kurjale järgneb mitu suuremat.
Aga Jumal valitseb ka üle kõige suurema kurja ning temaga koos käies on võimalik minna vastuvoolu.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi