Aastal 1867 mõistis Šotimaal misjonäriks õppiv Josiah Spiers, et ka väikesed lapsed võivad omada isiklikku ja elavat suhet Jeesuse Kristusega. See juhtub siis kui neile osatakse edastada evangeelset sõnumit lastepärasel viisil.
Tol ajal oli tavaks puhkuse veetmine mere ääres ning Llandudno rand Põhja-Walesis oli lastest tulvil. Josiah kutsus enese juurde rühma lapsi ja palus neil üheskoos midagi liivale kirjutada. Liivale sai kirjutatud tekst: Jumal on armastus. Ajal, mil lapsed teksti mererohu ja teokarpidega kaunistasid, jutustas Josiah neile piiblilugusid. See oli esimene Scripture Union’i (Eestis Avatud Piibli Ühing) rannakoosolek.
Scripture Unioni piiblilugemise meetod võeti kasutusele 1878. aastal Põhja-Inglismaal Keswikis. Sealne pühapäevakooli õpetaja Annie Marston soovis, et tema rühma tüdrukud hakkaksid Piiblit regulaarselt lugema. Üsna varsti pidi ta kurvastusega tõdema, et tüdrukud sattusid ühel või teisel põhjusel ummikusse. Siis hakkas Annie neile valima igaks päevaks teatud tekstilõike Piiblist. Igal pühapäeval andis ta nimekirja kirjakohtadest, mida tüdrukud nädala sees pidid lugema. Järgmisel pühapäeval arutleti ühiselt loetu üle ja püüti leida vastuseid üleskerkinud küsimustele. Nii toimus see nädalast nädalasse. Annie Marstoni juurutatud meetod levis kiiresti ja varsti ei suutnud ta enam üksinda hakkama saada. Annie pöördus abi saamiseks organisatsiooni Childrens Special Service Mission poole. Pärast lühikest vastuseisu hakati trükkima juhendiga varustatud piiblilugemise kaarte. Childrens Scripture Union (Laste Avatud Piibli Ühing) andis esimese liikmetunnistuse välja 1. aprillil 1879. Üks piiblilugemise kaart maksis ühe penni, väga vaesed lapsed said kaardi tasuta. Need, kes ei lugenud Piiblit regulaarselt, pidid kaardi tagastama. Kui aprillis anti välja 6000 kaarti, siis juulis juba 30 000 ja 1880. aastal 54 000.
Jumal tõi kokku erinevate annetega inimesi, kes juurutasid tolle ajastu kohta erakordseid töövorme. Näitena võiks nimetada Josiah Spiersi algatatud rannamisjoni ja erinevate uskkondade piire ületavaid kogunemisi. Oli ennenägematu, et Briti klassiühiskonnas suudeti kokku liita erinevatest sotsiaalsetest kihtidest pärit lapsed ja rääkida mitte üksnes vaestemisjonist, vaid ka "vaeste rikaste paganate misjonist".
Esialgu ainult lastele suunatud töö laienes ka täiskasvanutele, ühendades inimesi eri riikides ja omandades järjest uusi töövorme. Oskuslikult rakendati nii tehnika saavutusi kui inimeste initsiatiivi. Praegu tegutsevad Scripture Unioni allorganisatsioonid ligi 140 riigis. Endiselt rajaneb see töö kogu maailmas inimeste annetustel, vabatahtlikul pühendumisel ja soovil teha midagi oma kaas(maa)laste heaks.
Tuntud inglise teoloog John Stott, kelle vaimulik huvi tärkas just selle liikumise raames, on Scripture Unioni iseloomustanud järgmiselt: "Scripture Unioni töös on olulised kaks põhiprintsiipi − laste väärtuse tunnustamine ning igapäevase piiblilugemise tähtsuse rõhutamine. Mõlema printsiibi rakendamisel on eeskujuks Issand Jeesus Kristus, kes armastas ja armastab ka täna kõiki lapsi, kes kutsus neid enese juurde ning hoiatas meid, et me ei takistaks lapsi ega oleks neile komistuseks. Jeesus rõhutas, et inimeste elu ja tervis ei sõltu mitte ainult igapäevasest leivast, vaid ka Jumala Sõnast.”
Briti saartel sündinud töö strateegia on olnud eriline: levides teistesse maadesse ei muutunud see imperialistlikuks missiooniks keskusega mõnes metropolis. Pigem on see jäänud suureks perekonnaks, mis koosneb autonoomsetest liikumistest regionaalsete juhatustega, võimaldades talendikate ja tööle pühendunud rahvuslike liidrite esiletõusu.
Scripture Union on püüdnud olla kohalikku kultuuri sulanduv liikumine, see põhimõte on olnud liikumise ülemaailmse leviku üheks nurgakiviks. Erinevad programmid võimaldavad jõuda eri taustaga inimesteni ning vastata aktuaalsetele vajadustele. Programmide arendamine toimub jätkuvalt täieneval ja uueneval rahvusvahelisel ideede platvormil.