Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 92
Jumala helduse ülistus1Lugu ja laul hingamispäeval.
2Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem,
3hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust,
4kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides.
5Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti.
9Aga sina, Issand, oled kõrge igavesti!
10Sest vaata, su vaenlased, Issand, sest vaata, su vaenlased saavad hukka, kõik ülekohtutegijad pillutakse laiali.
11Aga minu sarve sa oled ülendanud nagu metshärjal, ma olen võitud värske õliga.
12Mu silm vaatab alla mu vihameeste peale, mu kõrvad kuulevad rõõmuga kurjade käekäigust, kes mu vastu tõusevad.
13Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil.
14Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.
15Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad
16kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.
Teksti järgi võime otsustada, et Jumal on psalmi kirjutajale andnud kogeda heldust, ustavust, rõõmu ja hõiskamist (s 3, 5).
Loeme ka, et autor imetleb Jumalat (s 6). Kas see, mille eest tänab selle teksti kirjutaja, on tavaline tänu põhjus ka meie palvetes? Ilmselt oled kuulnud, et eestlane olevat oma loomult üsna kitsi ütlema komplimente ja tänusõnu. Küllap igaüks teab, kuivõrd see just tema kohta käib. Sama hästi on meil teada seegi, kui sageli meie südamest siiras tänu taeva poole tõuseb.
Õnnelikud on need, kes koos tänase piiblitekstiga võivad öelda ülistussõnu oma Issandale ja Päästjale.
Kui oleme mitmeid psalme lugenud, teame, et tihtilugu on kirjutajal kitsaid olukordi, ahastuses ja meeleheites tehtud palveid. Üsna varsti peale ahastushüüdeid loeme ka tänust ja ülistusest. Ehk on kusagil üks võti, mis avab meie suu ja südame Jumalat ülistama? Ülistama ka siis, kui tegelik olukord mu ümber otsekui sunnib vastupidi käituma?
Tänase psalmi lõpus on vihje võtme leidmiseks:
1. Olla õige Jumala ees – see võtab hirmu ja usaldamatuse (s 13, loe ka Rm 5:1).
2. Olla istutatud Issanda kotta – see annab kindluse igas olukorras (s 14).
Istutamine on teatavasti seotud juurtega. Kui me oleme tugevasti juurdunud oma Issandas, püsime Tema läheduses, siis on ehk leitud võti tänuks ja ülistuseks?
Mõtiskle: mis paneb sind Jumalat ülistama?
* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn, 1939, lk 239.