Jumal on aukartust äratav. Uskumatu. Kirjeldamatu. Tõepoolest – Ta on teinud mu elus hämmastavaid asju. Ta on pühkinud ära mu mineviku patu, teinud murtud südame jälle terveks. Ta on toonud mulle vabaduse, mida ma ette ei kujutanud, turvalisuse, mis on lausa käegakatsutav. Mul on imeline elumuutev suhe Temaga. Ja see on maailma kõige paremini hoitud saladus. Kui täpsem olla – minu kõige paremini hoitud saladus … välja arvatud pühapäeval või mingi sündmuse ajal, mis on seotud kirikuga. Siis ma tahan, et kogu maailm näeks, kui hea kristlane ma olen. Mu usk tundub nii tõeline, kui kirik märkab mu andeid, võimeid, teenimist, piibliseletusi ja prohvetlikke sõnu, ning aplodeerib sellele. Kuid Jeesus ütleb, et tõeline usk on midagi muud.
Salm 21 tundub rabav – Jeesus esitab oma prioriteedid siin üsna selgelt. Tema perekond on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad. Mitte midagi andidest, võimetest või sellest, kui suurepäraseks kirik mind peab. Mitte midagi. Niisiis, mis on tähtis? Selles kirjakohas ütleb Jeesus, et valgus on – tuua kõik avalikkuse ette, et inimesed seda näeksid (s 16). Võibolla ma pean lõpetama püüdlused särada pühapäeviti seal, kus on palju valgust, ja keskenduma sellele, kuidas tuua tükike valgust ja lootust sinna, kus Jeesuse valgust pole kunagi nähtud. On aeg vabaneda sellest valguseregulaatorist.