Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 8:22-25
Jeesus vaigistab tormi22Ühel päeval aga sündis, et Jeesus ja ta jüngrid astusid paati ja tema ütles neile: "Sõitkem üle järve vastaskaldale!" Ja nad asusid teele.
23Aga purjetamise ajal jäi ta magama. Ja järvel tõusis tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus.
24Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: "Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!" Tema tõusis, sõitles tuult ja veemöllu ja need vaibusid ning järv jäi vaikseks.
25Jeesus ütles neile: "Kus on teie usk?" Aga nemad lõid kartma ja imestasid, öeldes üksteisele: "Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?"
Siin kirjakohas on 21. sajandi kiriku jaoks on see natuke raske juhtum. Sageli räägitakse seda kommenteerides, kuidas jüngrid unustasid, mida Jeesus ütles (“lähme üle järve” – s 22), ja keset tormi hakkasid kahtlema Tema võimes olukorraga toime tulla (s 24).
Loomulikult, MEIE pole kunagi Jeesuses niimoodi kahelnud. Kuid, mis siis, kui meil on raha otsas, või kui me otsime tööd ja ei leia? Või kui me oleme üksi ja vajame sõpra või kui me oleme hädas oma suhetega? Me kindlasti kunagi ei tunne, et me upume olukordades, et Jeesus on jäänud magama, või veelgi enam – et Ta suhtub meie olukorda hämmastava tundetusega… Oo, jah…
Lihtne on teha nägu, et kõik on hästi, kui tegelikult hakkab asi lähenema hullumeelsusele. Usk oma võimesse toime tulla elutormidega ei tundu kunagi mind viivat nii kaugele kui usk Kristusesse. Usk ei ole seotud tunnetega. Usku Jeesusesse ei saa tunda, seda tuleb elada. Piibel defineerib usku aktiivsena (Hb 11:1-3). Tormides, mida kohtad – milles või kellele sa oled kindel? Kuidas mõjutab see sind täna? Miks mitte paluda Jumalat sekkuda oma imelisel viisil? Ja inimeste eest, kes näeksid Tema läbimurdeid ja küsiksid “Kes on Jumal?”. Palugem Jumalalt seda üheskoos.
Selle kommentaari autor: Joannah Saxton