Loe läbi alltoodud kirjakoht: PSALM 57
Palve saada hoitud keset vaenlasi1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Neil pinnapealsete kiituste ja halleluujate päevil taban end olemast väga ettevaatlik, kui koosolekud algavad “kiituse ja ülistusega”. Minu maailmajaos kujutab selline Jumala ülistus endast tavaliselt laulu valju muusika saatel ja mõnikord ka tantsu. Trummid möirgavad, elektrikitarr tõuseb kõrgusesse, taldrikud löövad kokku ja klaver jätab trillerdab. Inimhäälte kakofoonia kisab ja laulab kõrge taeva poole. Kas Jumal on kurt, mõtlen. Minu imestus suureneb siis, kui pärast kogu seda möllu muutuvad näod taas tusaseks. Jumala ülistamine ei ole midagi, mida me teeme ainult pühapäevahommikuste teenistuste alguses, kuigi see võib aidata pastoril saavutada jumalateenistuseks vajalik häälestatatus. Pigem on ülistus südame hoiak, Vaimu liikumine meie hinges, mis purskub välja kiituslauludes, olenemata meie igapäevastest olukordadest. Või võibolla on see tahtlik otsus just rasketel aegadel Jumalat kõrgeks tõsta. Meie ülistus on puhtaim, kui sel pole midagi tegemist meiega, see on keskendunud ainult Issandale. Taavet demonstreerib seda tänases psalmis. Põgenedes kuningas Sauli eest, petis ta end koopasse. Hirmununa hüüdis Taavet Jumala poole, et too halastaks, ja kui ta oli kindel Tema ligiolus, suutis ta kontrollida oma tundeid. Siis, rahunenuna, ärkas ta hommikul üles, olles valmis laulma, muusikat tegema, nautima Jumala armastuse ja ustavuse ülistamist, lastes oma häälel kajada läbi põuase kõrbe ja isegi üle taevaste.(vs 5,11). Jumalat ülistades oli Taavet võimeline panema oma olukorra õigesse valgusse (s 2a). Otsustades Teda ülistada oli Taavet vabaks saanud oma hirmust.
Selle kommentaari autor: E.M. Feliciano