Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:19-29
Iisraeli valikust19Nüüd sa ütled mulle: "Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?"
20Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?"
21Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
22Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
24Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
25Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus:
"Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
26Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks."
27Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: "Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed,
28sest lõplikult ja kiiresti teeb Issand tõeks oma sõna maa peal."
29Ja nõnda on Jesaja ette öelnud: "Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet, siis oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks."
See kirjakoht võtab kokku esimese osa Pauluse väitest. Ta alustas rõhutamisega, et Jumala sõna ei ole kehtetu! (9:6). Nüüd rõhutab ta, et Jumal viib tõepoolest oma sõna maapeal täide.Kuid see sõna ei ole õnnistuse tõotus, millele Pauluse kaasjuudid toetusid. See on Jumala lause, mis väljendab kohtumõistmist Iisraeli üle patu eest. Kaine realismiga, kasutades kahte tsitaati Jesajalt (10:22; 1:9), tuletab Paulus oma kaasaegsetele meelde, et Jumal ei tõotanud mitte kunagi Iisraelile lihtsalt õnnistust: Ta lubas ka patu üle kohut mõista, lepingu alusel.
Niisiis on Pauluse esimene vastus küsimusele, mis tõstatus Iisraeli uskmatusest: kui mõned juudid on teinud pattu lepingu all, see ei tähenda iseenesest, et Jumalal ei õnnestu pidada oma sõna Iisraelile. Kaugel sellest.
Kuid Jumala lõplik eesmärk ei ole kohtumõistmine, vaid halastus: tegelikult teha oma au rikkused teatavaks neile, kes vajavad halastust (s 23). Ja sellepärast on kohtuotsus edasi lükatud (s 22): Jumal tegutseb kannatlikkusega, lubades aega evangeeliumi kuulutamiseks nii, et juute ja paganaid võib kutsuda Tema rahvaks (s 24-25). Tsiteerides Hoosea 1:10 ja 2:23, ütleb Paulus, et ta näeb seda prohveteeringut täidetuna kiriku lunastamises, mis koosneb koos juutidest ja paganatest.
Kuid kas see kõik on õiglane? Kui ainult Jumala halastus määrab, kas me oleme päästetud või mitte, kuidas saab Jumal õiglaselt kohut mõista nende üle, kellele Ta otsustab mitte näidata halastust? See küsimus on salmis 19. Ja Pauluse vastus on sama, mis Jumala vastus Iiobile: kuidas sa võid mulle öelda, kuidas ma oma loomingut kujundan? Lõppkokkuvõttes oleme meie Jumala ees täiesti patused.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer