Paulus tõmbab otsad kokku pärast neid kolme suurepärast peatükki. Mida ta siis lõppkokkuvõttes ütleb? Jumal kasutab oma töös väga imelikke meetodeid. Kogu protsess on müsteerium (s 25), see sõna kirjeldab Jumala salaplaani, mis avaldus Kristuses, kuid pole veel lõpuni täide viidud (nt Rm 16:25, Ef 1:9). Miks on Jumal valinud sel viisil tegutsemise – muutes 5Ms 32:21 kogu evangeeliumiajastu eelplaaniks? Paulus ei vasta, vaid lihtsalt tõdeb Jumala tarkuse mõõtmatut rikkust (s 33). Jumal paneb uskmatuse ja mässumeelsuse mängima positiivset rolli oma plaanis (s 28, 31). Kohtuotsus on edasi lükatud (9:17-18 ja 2:4-5) ja meile seletatakse, millele “paadumus” vihjab. Iisrael on osaliselt paadunud - see on kohtuotsuse edasilükkamise tulemus – et anda aega evangeeliumi kuulutamiseks paganatele. Kui evangeelium on lõpuks kuulutatud kõigile paganaile ja Jumal on kokku kogunud oma koguduse (9:24), siis saabub ka ettenähtud kohtupäev. Kogu Iisrael aga päästetakse selles protsessis kadeduse läbi, mida tekitab paganate pääsemine, ja mitte mingil muul viisil. Salm 26 algab sõnaga “nõnda”, s.o läbi protsessi, mida kiejeldatakse 11:11 ja salmides 30-32. Tuletame meelde, et Iisraeli kirjeldatakse salmides 9:6-8 kui “tõotuse last”, mis eristub kõikidest Aabrahami füüsilistest järeltulijatest. Kogu Iisrael vabastatakse paadumusest ja päästetakse. Ja läbi selle pääste avaldub tõeliselt Jumala lepinguline pühendumus Iisraelile (s 26-29). Tema sõnad ei ole tühjad (9:6).