Loe läbi alltoodud kirjakoht: RM 15:14-21
Pauluse kavatsustest14Mu vennad, ma olen veendunud, et te olete täidetud headuse ja kõiksugu tunnetusega ning suudate ka üksteist manitseda.
15Kohati olen ma teile üsna julgesti kirjutanud, nagu teile meeldetuletuseks, toetudes Jumala poolt mulle antud armule -
16olla Kristuse Jeesuse teener paganate seas, tehes Jumala evangeeliumi preestritööd, et paganate ohver oleks meelepärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud.17Ma võin siis Kristuses Jeesuses kiidelda sellest, mis on Jumalast,
18sest ma julgen ju rääkida ainult sellest, mida Kristus paganate kuulekuseks on teinud minu kaudu sõna ja teoga,
19tunnustähtede ja imetegude väe läbi, Jumala Vaimu väe läbi, nii et ma, alustades Jeruusalemmast ja liikudes ümberringi Illüüriani, olen Kristuse evangeeliumi kuulutamise lõpule viinud.
20Aga ma olen endale pidanud auasjaks mitte kuulutada evangeeliumi seal, kus Kristust juba on nimetatud, et ma ei ehitaks teiste poolt pandud alusele,
21vaid nagu on kirjutatud:
"Need, kellele ei ole temast midagi kuulutatud, näevad ja need, kes ei ole kuulnud, hakkavad mõistma."
Olles lõpetanud põhiteema käsitlemise, pöördub Paulus isiklikumate teemade juurde, mis on seotud tema teenistusega ja suhetega Rooma kristlastega. Nüüd saame heita põgusa pilgu tema teenistusse ja tundlikku juhtimisstiili.
Ta pidas alati teiste tööd väga tähtsaks. Ta tunnustas kristlasi Roomas võrdsetena (vendadena) ja kiitis nende vaimset küpsust (s 14). Nad olid head, sirgjoonelised inimesed, kel oli laialdane teadmine nende usust ja nad olid võimelised õpetama ka teisi või korrigeerima neid, kus vajalik.
Ta oli oma suhetes diplomaatiline ja pidas hoolega silmas mitte sekkuda seal, kus polnud vajadust (s 15,16). Tema ei olnud Rooma kogudust asutanud ja ta peaaegu vabandab oma järsu hoiaku pärast oma kirjades neile. Kuid paganate apostlina julgeb ta neile siiski meenutada evangeeliumi põhitõdesid.
Paulus hindas oma rolli realistlikult. Preestrina viis ta inimesi kokku Jumalaga. Ta jutlustas paganaile, tuues nende juurde evangeeliumi ja julgustades neid pakkuma ennast elavaks ohvriks Jumalale, kelle Vaim muudaks nad pühaks ja vastuvõetavaks Talle (s 16).
Ta ei kiidelnud oma saavutuste üle, vaid mõistis, et ta oli ainult kutsutud olema sõnakuulelik ja ustav teener või tööriist kellegi suurema käes. Kõik tulemused omistas ta Kristusele, kes töötas tema läbi (s 17-19a).
Paulus arvas, et ta töö lõpeb siis, kui ülesanne on täidetud (s 19b, 20). Ta töötas teatud geograafilises piirkonnas ega muretsenud alade pärast, mis jäid väljapoole.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson