Otsitakse erinevaid teid, kuidas valmistada lapsi ja noori eluks paremini ette, et nad suudaksid eristada head ja kurja, väärtuslikku ja tühist, üle aegade elavat kaduvast. Ühe võimalusena on välja pakutud usuõpetuse sisseviimist koolides. Taolisest kindlasti siirast ettepanekust jääb mulje, et teadmiste omandamine heast muudab sirguva põlvkonna kui mitte just heaks, siis vähemalt paremaks. Sellelt taustalt ja tänase päeva teksti najal võiksime mõelda ajaloole ja selles kehtivatele seaduspärasustele. Veel paarsada aastat tagasi oli usuõpetus koolihariduse lahutamatu osa. Talupoiss pidi pärast päevatööd pirru valgel Martin Lutheri “Väikese katekismuse” sõna-sõnalt pähe õppima, sest muidu ei saanud ta leerist läbi ja ta ei saanud ka naist võtta. Aga ilma naist võtmata ei saanud talu pidada. Nii ta siis veeris ja veeris ja saigi selle enesele viimaks pähe. Aga mida enamat temale sellest hinge võis jääda peale harjumuspärase kirkuskäimise, laste ristimise ja teiste külaelanike surnuaiale saatmise, kuni tema enese tee kirikuaias lõpule jõudis. Ajas veelgi kaugemale liikudes jõuame keskaega, mil terve Euroopa oli kristlik ja selle inimesed rõhuvas enamikus kristlased. Kõik nad olid tolle aja standardite järgi usuõpetust saanud. Kuid tänasel päeval teame tollest ajast kirjalike allikate najal kui uskumatult verisest, julmade piinamiste ja lausa kujuteldamatu ebausu ajast. Liigume ajas veelgi tagasi. Iisraeli rahvas oli Jumala poolt vallitud. Rahvas, kelle Looja oli valinud, Egiptuse orjapõlvest lunastanud ja teda läbi ajastute tormimöllude juhtinud. Rahvas, kelle pojad ja tütred lausa koos emapiimaga õpetuse isade Jumalast kätte said. Rahvas, kes pidanuks selle taustaga arvestades nagu üks mees oma Jumalale järgnema. Siiski kõneleb prohvet rõhutatult jäägist ja mitte tervest rahvast. Üks prantsuse jesuiidist teoloog on kristlaskonda silmas pidades soovinud, et nad oleksid teravaks odaotsaks, mis muudab maailma ja toob lähemale jumalariigi. Vaatame veelkord ajalukku, nendesse epohhidesse, millele ma eelpool viitasin. Vana Testamendi aeg, selle prohvetid ja need, kes prohvetite poolt vahendatud sõnumit tõsisest võtsid. Uue Testamendi aeg ja need, kes Jeesuse kutsele järgnesid. Keskaeg ja selle ordud, kes tõmbusid eemale, moodustades oma kloostritega omamoodi oaasid, kes nimekristlikku Euroopa kõrbe. Vennastekoguduse ärganud vennad ja õed meie kodumaal. Ajas veelgi tänasele päevale lähemale tulles need, kes Nõukogude ateistliku vaimu kiuste siiski kirikule ustavateks jäid. Kas meil on tegemist odaotstega? Vaieldamatult, kusjuures väga teravate odaotstega. Mõelgem sellele ja mõelgem enestele.