Mäletan lapsepõlvest, kuidas mulle avaldas muljet kiri auto armatuurlaual, mis hoiatas reisijaid õnnetuse eest, kui Issand peaks äkki tagasi tulema ja autojuhi ära võtma (s 40, 41). Mäletan ka teist juhtumit, kui tulin koolist ja kodus polnud mitte kedagi. Istusin üksi tagatrepil ja juurdlesin, kas Issanda teine tulemine on toimunud ja mu pere on ära võetud ning mind maha jäetud. Mulle oli ebaselge, mida teine tulemine tähendab, ja natuke kartsin seda.
Jeesus räägib küll oma taastulekust, kuid näitab ka, kuidas me peame kasutama oma ooteaega. Esiteks me ei pea arutlema selle üle, millal Jeesus tagasi tuleb. Ükski inimene, ingel ega Jeesus ise ei tea täpset aega (s 36). Teiseks peame tegelema tavaliste igapäevaste asjadega, olles samal ajal teadlikud kohtupäevast ja pidevalt valmis Tema äkiliseks tulekuks (s 38-9). Kolmandaks peame olema aktiivsed, ustavad, vastutustundlikud teenrid. Me ei tohi teisi inimesi ära kasutada ega olla isemeelsed, sest peame kõigest aru andma Jumalale. Ta tasub meie ustavuse eest vastutusrikkamate positsioonidega, kuid karistab neid, kes tegutsevad, nagu teda poleks (s 45-51).
Tänapäeval räägitakse vähe Jeesuse taastulekust, et mitte põhjustada liigset ärevust ega spekulatsioone Tema tulemise aja kohta. Kas meile on vastumeelne teisi hirmutada? Natuke hirmu on tervistav. On vastutustundlik kaitsta oma kodu, autot, ettevõtet võimaliku kahju või hävimise eest. Naiivsus ja ükskõiksus pole voorused. Kuidas saavutada igavikuline heaolu? Jeesuse hoiatus on selge: ole ärkvel, ole valvas.