Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 48:1-11
Jumal on Looja ja lunastaja1Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega, kes olete võrsunud Juuda seemnest, kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat - ometi mitte tões ja õiguses,
2ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi ja toetuvad Iisraeli Jumalale, kelle nimi on vägede Issand -,
3endisi asju olen ma teatanud ammu, need on lähtunud minu suust ja mina olen neid kuulutanud. Äkitselt tegin ma need teoks ja need sündisid.
4Ma teadsin, et sa oled kangekaelne, et su kuklakõõlus on raudne ja otsaesine vaskne.
5Seepärast ma teatasin sulle ammu, kuulutasin sulle, enne kui see sündis, et sa ei ütleks: "Seda tegi mu ebajumal, mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda."
6Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike! Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada? Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju ja saladusi, mida sa ei tea.
7Need on loodud äsja, ja mitte ammu, ja enne tänast päeva ei ole sa neist kuulnud, et sa ei saaks öelda: "Vaata, ma teadsin seda!"
8Ei ole sa kuulnud ega teadnud, ka ei ole su kõrv varem selleks lahti olnud; sest ma tean, et sa tõepoolest oled truuduseta ja et juba emaihust alates hüütakse sind üleastujaks.
9Oma nime pärast olen ma pikameelne ja oma kuulsuse pärast hoian ma ennast tagasi, et sind mitte hävitada.
10Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.
11Iseenese pärast, iseenese pärast teen ma seda, sest muidu ju teotataks mind. Oma au ma teistele ei anna!
Kas kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas austas isa kogu oma ülejäänud elu? Seda meile ei räägita, aga niipalju kui tunneme Iisraeli rahva tujukust või seda, kuidas ise Jumala armu ikka ja jälle enesest eemale tõukame – peaks tegema meid igal juhul skeptiliseks. Jumalat ei üllata kui tema rahvas oma kangekaelsuses korduvalt temast ära pöördub. Aga see kurvastab Jumalat. Pidu on korraldatud, vasikas on valmistatud. Aga kas meie jääme?
Jumala armu ime seisneb selles, et ta jätkuvalt pakub seda nii Iisraelile kui meile, kuigi ta teab, et kukume veelkord läbi. Ja isegi läbikukkumises ei ole me iial kaugemal tema armust kui olime esimesele korral, kui ta meid koju kutsus. Hämmastav!
Mis motiveerib Jumalat meiega nii kannatlik olema? 44.peatükist võime lugeda, et tema ei hülga oma loodut, ega oma rahvast. Jesaja ütleb ka, et tema loomus (tema nimi – s 9-11) nõuab, et pühadus oleks koos halastusega. Kohutmõistev Jumal on samas ka lunastav Jumal. Ei ole kedagi temasarnast – kes oma suveräänsuses valiks end tuntavaks teha eelkõige oma
halastuse kaudu. Ja selles, et tema armurikkus tuleneb Jumala loomusest ja mitte meist – on suur lohutus. Sest nii pole midagi – ei head ega halba, mis võiks meilt röövida tema tingimusteta tähelepanu. Jumalale mitte vastata, reageerida on ülim rumalus.
Kui ainult. Kui ainult ( s 18). Kas oled minevikus mõtelnud või ütelnud nii? Või on sul hirm tuleviku ees? Võta siis veelkord, oma pere, iseend, oma kogudus – ning aseta need täie teadlikkusega muutumatu Jumala käte vahele.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner