Kirjeldatud sündmused toimuvad päev peale Jeesuse skandaalset tegusemist templis ja siis pole ime, et kartes mida Jeesus järgmiseks võib ette võtta, nõuavad vaimulikud juhid: „Millise meelevallaga sa üldse seda kõike teed?“ Jeesus vastab neile viinamäe mõistatusega ( tähendamissõnaga). Esmapilgul tundub, et see on järjekordne ümberjutustus Iisraeli loost, aga siis võtab lugu üllatava pöörde: kõige lõpuks saadab viinamäe omanik kohale oma poja ja rentnikud tapavad ta ära! Vastus ei saaks olla selgem: mina olen Jumala Poeg. Mina olen tulnud oma Isa nimel koguma seda mida te talle võlgnete, ja kui te mu tapate nagu tapsite Ristija Johannese, siis teie eneste rendiaeg lõpeb sinnasamasse. ( Tänapäevases kontekstis tuleks meeles hoida, et Jeesus hoiatab režiimi vahetuse ja mitte „etnilisest puhastusega“).
Tähendamissõna on otseselt räägitu ülemate ja valitsejate vastu, mitte tavainimeste vastu ja isegi surmamine ei saa Jumala eesmärki kahjustada vaid aitab sellele kaasa. Nagu ära põlatud kivi , tuleb ärapõlatud Poeg tagasi, et võtta talle kuuluv kõrgeim koht, päiskivi koht uues templis, mis saab tõeliseks palvekojaks rahvaste keskel. See kõik ei süüni loomulike sündmuste järgnevuse kaudu, või tänu inimlikult sihikindlusele, vaid ainuüksi Jumala väe läbi, kes äratab üles surnuid.
Meie jaoks, nagu ka Markuse evangeeliumi esimeste lugejate jaoks, jäävad need sündmused ajalukku. Kuidas peaksime sellele siis reageerima? Näiteks mõistes, et see mis sündis esimese sajandi Iisraelis, toob esile valiku mis meil kõikidel ka täna tuleb langetada – ja see on valik alistumise ning vastuhakkamise vahel. Jumal kellele õiguseks kuulub kõik, ootab meilt tänulikku sõnakuulmist ( mida ta on õigusega väärt) „ huulte vilja mis tunnistavad tema nime) (Hb 13:15). „ Inimlik vastuhakk toob kaasa õiglase karistuse, kuid Jumal kasutab just seda vastuhakkamise akti, tema Poja tapmist, et teha võimalikuks uue suhte sünni neile, kes tahavad end talle alistada.“ (Darley Terry, laululooja 1848—1934).
Kust leiame ennast selles jutustuses? Kas vastandume Jumalale, salates tema õigust olla iga päeva ja tunni Issand? Või oleme sulased, kes igatsevad väljendada Jumala õiglast ootust ning laudu-ümberlükkavat armu? Ja kuidas võiksime seda praktilises elus väljendada – täna ja ka homme?