Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 19
Tähendamissõna purustatud kruusist1Nõnda ütleb Issand: "Mine ja osta potissepa tehtud savikruus, võta kaasa rahva vanemaid ja preestrite vanemaid
2ja mine välja Ben-Hinnomi orgu, mis on Potikillu värava ees, hüüa seal need sõnad, mis ma sulle räägin,
3ja ütle: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja Jeruusalemma elanikud! Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lasen tulla sellele paigale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad kõrvad kumisema,
4sellepärast et nad hülgasid minu ja muutsid tundmatuseni selle paiga ning suitsutasid seal teistele jumalatele, keda ei tundnud nemad ise ega nende vanemad ja Juuda kuningad, ja täitsid selle paiga süütute verega
5ning ehitasid ohvrikünkaid Baalile, et põletada tules oma lapsi Baalile põletusohvriks, mida mina ei ole käskinud ega millest ma ei ole rääkinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud.
6Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui seda paika enam ei nimetata Põletuspaigaks ega Ben-Hinnomi oruks, vaid Tapaoruks.
7Ja ma tühistan siin paigas Juuda ja Jeruusalemma nõu ning lasen neid langeda mõõga läbi nende vaenlaste ees, ja nende käe läbi, kes ihkavad võtta neilt elu; ja ma annan nende laibad roaks taeva lindudele ja maa loomadele.
8Ja ma teen selle linna jubeduseks ja pilkealuseks. Igaüks, kes sellest mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi selle nuhtluste pärast.
9Ja ma panen nad sööma oma poegade ja tütarde liha, ja nad söövad üksteise liha piiramise ajal ja kitsikuses, millega nende vaenlased ja need, kes püüavad nende elu, neid kimbutavad.
10Siis purusta kruus nende meeste nähes, kes koos sinuga on tulnud,
11ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Nõndasamuti purustan ma selle rahva ja selle linna, otsekui purustatakse potissepa astja, mida ei saa enam parandada; ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud matmispaika ei ole.
12Nõnda talitan ma selle paigaga, ütleb Issand, ja selle elanikega, et teha seda linna Põletuspaiga sarnaseks.
13Jeruusalemma kojad ja Juuda kuningate kojad saavad Põletuspaiga taoliselt rüvetatuiks, kõik kojad, mille katustel on suitsutatud kõigile taevavägedele ja on valatud joogiohvreid teistele jumalatele."14Kui Jeremija tuli Põletuspaigast, kuhu Issand oli ta läkitanud prohvetlikult kuulutama, siis ta seisis Issanda koja õues ning ütles kogu rahvale:
15"Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma toon sellele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse, mille ma temale olen tõotanud, sest nad on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda minu sõnu."
Lugedes päevast päeva Jeremiat, tekib kindlasti vajadus pisutki puhata neist halastamatutest kohtumõistmise sõnumitest. Loetud peatükid on niivõrd tumedad, meeleheitlikud ning sõnumid südantrebivad. Ning kui meie reaktsioon siis väljendubki sellistes tunnetes – oleks õige koht küsida mitte ainult seda kuidas Jeremija end tundis ( kellel tuli 40 aastat sellist teenistust pidada!), vaid seda, kuidas tundis end Jumal. Meie ju oleme harjunud palju kergema ning mugavamate sõnumitega.
Tänases peatükis koos savinõu purustamisega on Jumala sõnum oma rahvale – et nüüd on liiga hilja. „Nõndasamuti purustan ma selle rahva ja selle linna, otsekui purustatakse potissepa astja, mida ei saa enam parandada; ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud matmispaika ei ole.“ ( s 11). Põletuspaik oli rituaalsete tapmiste läbiviimiskoht mis lehkas pidevalt põlevast/ tossavast jäätmeist – see oli kurjategijate maiste jäänuste krematoorium. Jumala poolt ennustatav hävitus on uskumatult räige. ( s 8,9)
Muljetavaldav aga on Jeremija vastupidamisvõime taolise koheselt rahva peale saabuva hävitussõnumi kuulutamisel ( s 14,15).Sellise sõnumiga templisse, Jeremija vastu suunatud opositsiooni keskusse, minek pidi nõudma kogu tema julguse – see võrdus otse lõvikoopasse minekuga. Kuulutamise tagajärjel prohvetit tabav kannatus ei lasknud end kaua oodata – nagu näeme kohe järgmisest peatükist. Jumala kohtumõistmisest lugemine ning nägemine kuidas Juuda on võimetu meelt parandama - paneb meid näkku vaatama palju välditud reaalsusele, et on tõepoolest kohutav langeda elava Jumala kätte (Hb 10:26-31)! Kui mitte muud, siis tänase peatüki mõjul peaksime tõsiselt mõtisklema Jumala pühaduse üle, aukartusega vastama Tema kutsele sõna kuulda; ning otsima kogu südamest Tema palge ees halastust kogudusele ning maailmale kus me elame.
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb