Tänane kiri hirmutab mind enim neis seitsmest - kahel põhjusel. Esimene on salmis 15 - mis kirjeldab mu isiklikul usuteekonnal esienevaid perioode liigagi täpselt - mul pole puudu soojusest, kuid kuumaks mind enamasti nimetada ei saa, samuti ei ole ma ei külm ega eemalehoidev eriti. Kas seepärast saab mulle osaks väljasültiamine Jumala suust?
Teine põhjus on salmis 19 - see, et Jumal manitseb ja karistab neid keda ta armastab, seega saab eelootav olema ünsagi ebameeldiv või hullem - see jääb murettektiavalt mugavaks.
Tagasivaadates näeme, et vaid kaks kogudust - Smürna ja Filadelfia pääsesid peaaegu täiesti kriitikast - ja just need kaks said kannatada tagakiusamise käes. Tagakiusamise oht oli kõkide koguduste pea kohal, kuid kes neist saab puhtaks, kes murdub? Mõne koguduse jaoks siin maailmas on tagakiusamine igapäevane reaalsus; teiste jaoks on see oht saada ignoreeritud või alandatud; mõnede jaoks aga on oht pelgalt kaotada oma sotsiaalne reputatsioon ning aktsept.
Ükskõik kui limiteeritud meie pühendumine ka on või mil määral oleme lubanud end kaasa viia domineerival, anti-Kristlikul kultuuril- Jeesus tahab olla meie juures ikkagi.
Mõnele võib tema saabumine olla kui varga tulek öösel - praegusel hetkel aga suudame kuulda vaid koputust uksele. Seda ust ei lööda jalaga maha - me peame koputusele ise vastama. JA selle koputuse taga on isiklik pakkumine osadusele ning jumalasuhtele, ühise söömaaja lähedus, mis meenutab meiel Issanda söömaaega.
Paljud selle raamatu peatükid on adresseeritud kogudusele, osadusele kus ustavaks jäämises toimib ühine vastutus ning siin, seda kollektiivset tasakaalustades esitatakse ka personaalne kutse.