Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilmutuse 4:1-11
Nägemus taevasest jumalateenistusest1Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: "Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!"
2Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.
3See istuja oli sarnane jaspise- ja karneoolikiviga, ja trooni ümber oli vikerkaar, mis sarnanes smaragdiga,
4ja trooni ümber oli kakskümmend neli trooni ning neil troonidel istus kakskümmend neli vanemat, valged rõivad üll ja peas kuldpärjad.
5Troonist tuli välja välke ja hääli ja kõuemürinaid, ning seitse tulelampi oli põlemas trooni ees; need olid Jumala seitse vaimu.
6Trooni ees oli nagu klaasmeri, mägikristalli sarnane. Trooni keskpaigas ja trooni ümber oli neli olevust, täis silmi eest ja tagant.
7Esimene olevus oli lõvi sarnane ning teine olevus oli härja sarnane ning kolmandal olevusel olid palged nagu inimesel ning neljas olevus oli lendava kotka sarnane.
8Ning neil neljal olevusel oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seest silmi täis, ning nad ei lakanud ööl ega päeval hüüdmast:
"Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!"
9Iga kord, kui olevused andsid au ja austust ja tänu sellele, kes istub troonil ja elab igavesest ajast igavesti,
10langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette, hüüdes:
11"Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!"
Need kristlikud kogukonnad kellele Johannes pastori ning prohvetina kirjutab said selle nägemuse kaudu julgustatud. Johannes kasutab kujundeid mis algkoguduse inimestele olid tuttavad, ühtlasi esitas tema tekst väljakutse nii tolleaegsele kui ka kaasaegsele kogudusele ning võimustruktuuridele.
Sügavast Jumala pühaduse ja ülimuslikkuse tunnetamisest hakkab meisse voolama jõudu ning meis tekib igatsus ühineda kiituse ja austusega mida Loojale toob kogu loodu.
Kõigepealt viiakse Johannes nägemuses taevasse ( s 1,2) ning seal saab talle osaks võimas nägemus transendentsest Jumalast. Kuidas saame meiegi tagasi hoiduda kiitmast ja austamast Kuningat, kui koos Johannesega imetleme meie ees avaneva kujutatud pildi korda ning täiuslikkust? Jumala ülimslikkuse tajumine ei säästa meid ometigi raskete ning keeruliste küsimuste eest, eriti kui adume kõige üleva kõrval ebaõiglust mida kogevad inimesed kõikjal maailmas ning kõikides religioonides, erinevais looduskatastroofides ning inimeste endi poolt tekitatud õnnetustest. Peaksime olema valmis tänase teksti mõjul tegema radikaalse pöörde oma perspektiivis ning tajuma kuidas inimene, kes alati on harjunud end kõikide asjade keskmesse asetama - eemaldatakse siin tsentrist. Sest loodu oma sismalt on teotsentriline - jumalakeskne - kõiges suunatud kiitma ja ülistama ona Loojat. Taevas ei ole mingi ääreala kusagil seal kõrgel - vaid taevas on ülim reaalsus. Maailm on vari.
Meie tunnetus tuleb abiks evangeeliumi sõnumi avanemisel ja mõistmisel. Püha Vaimu kaudu kingitakse meile võime tajuda ja mõista Jumala viimseid eesmärke, kuid meil on jätkuvalt vaja peenhäälestada oma vaimulikku taju. Trooni ümber toimuva austuse pilt rõhutab Jumalat kui kõige keskmes olevad kõikvõimast Loojat. Kui meil aga puudub see suurem raamistus, on oht et meie austuse ja kiituse teenistus muutub privatiseerituks ning äralõigatuks maailmast milles elame.
Selle kommentaari autor: David Blair