Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 6:1-17
Kuue pitseri avamine1Ja ma nägin, kui Tall avas esimese seitsmest pitserist ja ma kuulsin üht neljast olevusest otsekui kõuehäälega hüüdvat: "Tule!"
2Ma nägin: ennäe, valge hobune, ning selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitmiseks.3Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: "Tule!"
4Ja tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, ning talle anti suur mõõk.5Kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: "Tule!" Ja ma nägin, ennäe: must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud,
6ning ma kuulsin otsekui häält nelja olevuse keskelt hüüdvat: "Mõõt nisu ühe teenari eest ja kolm mõõtu otri ühe teenari eest! Ja õlile ja veinile ära tee kahju!"7Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: "Tule!"
8Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast - tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi.9Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli.
10Nad hüüdsid suure häälega: "Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?"
11Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.12Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks
13ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu, mida suur tuul raputab, viskab maha oma suvemarjad.
14Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast,
15ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse.
16Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!
17Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?
Düreri puulõige “4 apokalüptilist ratsanikku” annab kujutatud ahastavais nägudes ning väänatud kehades pisut aimu kohtumõistmise vägivaldsest loomusest. Miroslaw Wolf kirjutab: “Valgel hobusel ratustaja vägivaldsus on sümboolne portree kõigi nende väljaarvamisest, kes keelduvad laskmast end Jumala kannataval armastusel lunastada.” Ja kuigi need sõnad on vägagi lähedased sellele, mida Jeesus ütles, võib meil ikkagi mõistmata jääda ajaloolise kataklüsmilise hoo õud - ilmneb see siis iidsetes üleujutustes, keskaegsetes katkuepideemiates või kaasaegsetes katastroofides. Vallutused, tapatalgud, nälg, surm- need kõik on omavahel seotud ning koos hirmuäratava äratusga toovad kaasa vältimatud tagajärjed. Majanduslik ebavõrdsus ja sellega seotud raskused, kakt ning muud epideemiad - neil kõikidel on kaaslased ka meie maailmas. Just nii nagu Johannes kirjutab: tormipilved on kogunemas. Kainestav kõige selle juures on mõista, et ratsanikud viivad täide Jumala kavatsusi: nad on jumaliku viha täideviijad, kes astuvad vastu ebavõrdussele, ebaõiglusele, ahnusele, üksteisega võistlemisele ning kõigele muule mis jagab inimkonna eirnevateks klassideks siin langenud maailmas. Ja kui näeme kõike seda kurja siin maailmas siis peame ka teadma - kohtumõistmine on tulemas. Aga kuidas meeles hoida lõpuaegade vältimatut saabumist ilma et kaotaksime alandlikkusest sündivat ignorantsust kuupäevade ja detailide suhtes?
Viies pitser toob esile märtrite valu ( s 9-11), kes jagavad Kristuse kannatusi. Nende kisendus: “Kui kaua veel?” peegeldab nii tagakiusamise olemust kui isiklikku võitlust. Selles kaebehüüus kõlab ühtlasi Iisraeli rahva kogemus Egiptuses, Eelija isiklik trauma ning veel paljude kogemus kelle inimlik haprus pidi kandma isiklikku Getsemani kogemust.
Kuues pitser kuulutab kohtumõistmist kogu sotsiaalsele korrale ( s 15); meie aga võime rõõmustada lootuses mida kajastas meile juba nii Paasasöömaaeg kui Punasest merest läbiminek, tühi haud ja ülestõusmine.
Selle kommentaari autor: David Blair