Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm. 8: 1-13
Seitsmes pitser avatakse1Kui Tall avas seitsmenda pitseri, sündis taevas vaikus ligi pooleks tunniks.Seitsme pasuna puhumine2Ja ma nägin neid seitset inglit, kes seisid Jumala palge ees, ning neile anti seitse pasunat.
3Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees.
4Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette.
5Ja ingel võttis suitsutusastja ning täitis selle tulega altarilt ja viskas ilmamaa peale, ning sündis pikselööke ja kõuemürinaid ja välke ja maavärinat.Esimesed neli inglit puhuvad pasunat6Ja need seitse inglit, kelle käes oli seitse pasunat, seadsid end pasunat puhuma.7Esimene puhus pasunat ning sündis rahet ja tuld segamini verega ja see visati ilmamaa peale ning kolmandik ilmamaad põles ära ja kolmandik puudest põles ära ning kõik haljas rohi põles ära.8Teine ingel puhus pasunat ning otsekui suur tules põlev mägi visati merre ning kolmandik merd muutus vereks,
9ja kolmandik mereloomi, kel hing sees, suri ära, ja kolmandik laevu läks põhja.10Kolmas ingel puhus pasunat ning taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale.
11Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.12Neljas ingel puhus pasunat ning kustutati kolmandik päikest ja kolmandik kuud ja kolmandik tähti, nii et kolmandik neist pimeneks ja kolmandik päeva ei paistaks ja ööd nõndasamuti.13Ja ma nägin ja kuulsin üht kotkast keset taevast lendamas ning suure häälega hüüdmas: "Häda, häda, häda neile, kes elavad ilmamaa peal, nende kolme ingli pasunahääle pärast, kes alles hakkavad pasunat puhuma!"
Seitsmes, viimane pitser tähistab vahemängu, mis järgneb varasematele kohtumõistmistele kuuendas peatükis ning on kontrastiks pidustustele seitsmendas peatükis. Pane kõigepealt tähele vaikust taevas (salm 1). Vaikus võib olla loov; hetkeline ruum mõtiskluseks, väike vaheaeg võibolla kakofoonilises maailmas, mis lubab esile tulla ühel vaiksel häälel või ohvripalvel, et tuua ohver ja saada kuuldud. Kas mitte vaikus taevas ei ole kutseks sellele? Meie tänapäevane lärmakas maailm on täis ebakõlalisi hääli ning liiga sageli ei õnnestu meil säilitada rütmi, mis liigub pidutsevalt ülistuselt reflektiivsele mõtisklusele. Muidugi on ka selles raamatus palju valju häält – nii ingellikku tähistamist kui kõuehäälseid kohtupäeva kokkuvarisemisi, kuid Jumal jätkab vaikuses rääkimist (1 Kun. 19:12,13). Me näeme pühade palveid tõusmas Jumala ette otsekui ohver (salm 4). Ärgem unustagem, et palve on pidev peidetud tegevus, viimne pelgupaik, Jumala otsusekindla ja pühendunud rahva tõusev hüüd.
Järgnedes jumalikule vaikusele kuulutavad neli trompetit kohtumõistmise ingleid. Kajades vastu Iisraeli väljarändamise aegseid nuhtlusi (2. Moos. 7:20,21; 8:2; 9:23,24; 10:22), meenutavad need Johannese lugejatele jõuliselt Jumala tegusid ajaloos, selleks, et mõista kohut rahvaste ja valitsuste üle ning neid puhastada. Me võime kergesti kohkuda salmides 7-12 kujutatud vägivallast. Kas on seal isegi vihje, et kohtumõistmised näivad sõltuvat pühade palvetest? Meie käesoleval ajal, mil moraalseid väärtusi on sageli madaldatud isiklike eelistusteni ning inimõigusi on teinekord väänatud peenesse kasu tagaajamisse, on Jumala viha doktriin tõepoolest ebapopulaarne ning seda jutlustatakse harva meie kirikutes. Peaksime tähele panema kõikidest püüetest tühistada evangeeliumi ühte kõige lõikavamat, Richard Niebuhrilt : “Ilma vihata Jumal tõi patuta inimesed kohtumõistmiseta kuningriiki läbi ristita Kristuse teenistuse”. Kas meil on kiusatus vaikida kohtumõistmise koha pealt?
Selle kommentaari autor: David Blair