Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 51: 20-44
Paabeli kohtupäev20Sina, Paabel, olid mulle vasaraks, relvaks, sinuga purustasin ma rahvaid ja sinuga hävitasin ma kuningriike.
21Sinuga purustasin ma hobuse ja ratsaniku, sinuga purustasin ma vankri ja sõitja.
22Sinuga purustasin ma mehe ja naise, sinuga purustasin ma vana ja noore, sinuga purustasin ma noormehe ja neitsi.
23Sinuga purustasin ma karjase ja karja, sinuga purustasin ma põllumehe ja härjapaari, sinuga purustasin ma maavanemad ja asevalitsejad.
24Aga nüüd tasun ma Paabelile ja kõigile Kaldea elanikele teie nähes kõik nende kurja, mis nad tegid Siionile, ütleb Issand.
25Vaata, ma olen su vastu, sa hävitusemägi, ütleb Issand, kes hävitasid kogu maa. Ma sirutan oma käe su vastu ja veeretan sind kaljudelt alla ning teen sind põlenud mäeks.
26Ja sinust ei võeta nurgakivi ega kivi alusmüüri jaoks, vaid sa jääd igavesti hävitatuks, ütleb Issand.
27Tõstke maal lipp, puhuge sarve rahvaste seas, pühitsege rahvad tema vastu, kutsuge tema vastu Ararati, Minni ja Askenase kuningriigid, pange tema vastu värbamispealik, tooge üles hobuseid otsekui karuseid rohutirtsuvastseid!
28Pühitsege ta vastu rahvad, Meedia kuningad, nende maavanemad ja kõik asevalitsejad ning kogu nende valitsusealune maa!
29Siis väriseb maa ja viskleb valudes, sest täituvad kavatsused, mis Issandal on Paabeli vastu, et teha Paabeli maa lagedaks, kus ükski ei ela.
30Paabeli kangelased lakkavad sõdimast, nad istuvad kindlustes, nende jõud hääbub, nad muutuvad naisteks; tema hooned põletatakse, tema riivid murtakse.
31Jooksja jookseb jooksjale ja sõnumiviija sõnumiviijale vastu, kuulutama Paabeli kuningale, et tema linn on igast küljest vallutatud,
32et koolmed on võetud, pilliroopaadid tules põletatud ja sõjamehed kabuhirmus.
33Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Paabeli tütar on nagu rehepaik selle kõvakstampimise ajal: veel pisut, siis tuleb temale lõikusaeg.
34"Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, on mind neelanud, kimbutanud, kõrvale pannud nagu tühja astja; ta on mind neelanud nagu lohe, on täitnud oma kõhu minu maiuspaladega, ta on mind ära ajanud.
35Vägivald, mida olen kannatanud, ja mu kokkuvarisemine tulgu Paabeli peale!" ütleb Siioni elanik. "Ja mu veri Kaldea elanike peale!" ütleb Jeruusalemm.
36Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, mina ajan sinu riiuasja ja tasun, mis sul on tasuda; mina lasen taheneda tema mere ja kuivatan tema allika.
37Paabel muutub kivihunnikuks, šaakalite asupaigaks, jubeduseks ja parastamise põhjuseks, kus ükski ei ela.
38Nad möirgavad küll üheskoos nagu lõvid ja urisevad nagu lõvikutsikad.
39Kui nad on elevil, siis ma teen neile joomingu ja lasen nad purju jääda, et nad hõiskaksid ja uinuksid igavesse unne ega ärkaks, ütleb Issand.
Küllap mäletad, et Jeremija nimetas Paabelit kogu maailma vasaraks - ja siin nimetab ta teda relvaks, millega Issand purustas rahvaid ja kuningriike, hobused, vankrid ja sõitjad, mehe ja naise, vana ja noore - noormehe ja neitsi, karjase ja karja, põllumehe ja härjapaari, maavanema ja asevalitseja. Paabel oli kord rahvaste vastu suunatud jumaliku kohtupidamise tööriist. Kui Jeremija sõnu lugeda heebrea keeles, on näha, et see Paabeli ülesanne ei ole selleks, tema kõnelemise hetkeks, lõppenud vaid kestab veel pisut aega edasi. Sest meelevald millega maailma valitseja Paabel teisi rahvaid alistas ja rõhub, on talle antud Issanda enda poolt.
Aga sellega on see meelevald teisalt ka piiratud - nii Paabeli võim kui tema aeg on täpselt mõõdetud, tema langemine seisab ees lähitulevikus. Jumala käsi, mis on Ppabelit seniajani kui vasarat käes hoidnud, ning tema abil teisi rahvaid ja nende maid purustanud - pöördub nüüd Paabeli enese vastu. Iisraeli ja Juuda jaoks esindab Paabel aga just jumalatuid jõude, sest Paabeli sõdurid hävitasid templi. Otsekui suures varingus tõukab Issand linna enese nüüd tema võimu tipult sügavikku ja temast saab igavene varemete väli. Isegi linna müür variseb maha.
Omaaegsete jaoks pidi Paabel olema tõeline maailmaime, rajatud püsima otsekui igavesti. On öeldud ka, et linna müürid olid nii paksud, et kaks neljahobuse vankrit võisid nendel kõrvuti sõita. See oli linn mis pidi jääma igavesti - vähemalt nii tundus.
Aga Jeremija nimetab seda täna hoopis rehepaigaks - see tähendab, et lõikuse aeg on lähedal, kohtupäev on lähedal.
Mõeldes Paabelile- meenub tahtmatult meie enese rahva käekäik. 50 aastat kestis meie rahva vangipõlv jumalatu võimu all. Rahva juhid, vaimulikud - nad kas hävitati või nad põgenesid; vähene relvastatud vastupanu suruti maha. Ajaloolased on püüdnud arutada, miks me ei suutnud säilitada kasvõi osalist vabadust. Olen kuulnud et meie ajalugu oleks läinud teisiti kui esimese Vabariiigi lõpuaastail oleks välja kuulutatud üleriigiline paastupäev. Seda aga ei tehtud. Kuid Jumal on ajaloo Issand. Võõras võim langes täpselt tema jaoks määratud ajal - Jumal heitis vasara käest!
Selle kommentaari autor: Joel Siim