See on suursugune, rikas, mõnikord ka häiriv psalm, kuid ükskõik, kuhu meie uuring täna meid viib, ei tohiks me unustada avaridade refrääni „Tema armastus kestab igavesti“ (siin on ka seos psalmidega 106 ja 107). See on väga rahvalik psalm, võib-olla kirjutatud rongkäigu jaoks. Kui seda loed, püüa kuulda oma peas erinevaid hääli, soolosid ja kooripartiisid, või laulujuhatajaid, kes templisseminevaid palverändureid vastama kutsuvad. Salmid 1-4 ja 23-29 kõlavad nagu sõnad kogudusele. Selle psalmi keskel räägib meiega keegi, kes on kogenud ahastust, olles läbi teinud Teises Moosese raamatus kirjeldatud sündmused, võib-olla ka pagenduse, kuid kes on kogenud Jumala jõudu ja kaitset. See pole siiski psalm, mis räägiks ainult neist ränkadest kogemustest. Salmid 10-13 ja 17-18 võivad küll kirjeldada ohtu, kuid salmi teine pool jõuab kohe tagasi võidu tähistamise juurde Issanda nimel, rääkides, et Issand ei pane meid proovile nii, et me murduksime. Kui Jumal saab meiega tõsiseks, võib see kogemus olla väga kainestav, enne kui lõpuks võidu noot kõlab (s 18, 21).
Kristlasest lugeja jaoks võib see toimida nii koguduse kui ka isiklikul tasandil. Võime vaadata tagasi oma maa kiriku ajaloole või oma kogudusele ja leida siin mitmeid seoseid. Kui neid pilte enda jaoks tõlgendame, meenuvad kindlasti ajad, kui Jumal on meid meie elus aidanud, ja olla tänulik. Kui salmides 19-20 avanevad väravad, meenub meile kindlasti Jeesus. Just rongkäigus võib näha Esimese Palmipuude Püha ja ka järgnevate päevade kajastust. Mk 12:10 näeme näiteks Jeesust tsiteerimas seda psalmi. Vaata seda salmi 22 kontekstis ja siis on selge, miks tema vaenlastele tundus see nii pöörane.