On paeluv ja õpetlik, et laul, mis on asetatud pidulaulude vahele, peaks olema selline väljendusrikas palve vabastamise järele. Enamasti meie ettevalmistused peamisteks kristlikeks pühadeks rõhutavad vajadust halastuse järele meie puudujääkide tõttu. Peame endid läbi katsuma, peame tunnistama oma vigu ja paluma andestust, meil on vaja seada asjad korda inimestega, keda oleme solvanud ning peame mõtisklema selle olulisuse üle, mida hakkame tähistama. Ometigi palverändurid, kes laulavad seda laulu, vajavad teistsorti ettevalmistust: neil oli vaja vabastamist. Kuna meil on tulnud taluda palju halba nende poolt, kes on usu suhtes asjatundmatud ja põlglikud, on meil vaja Jumala armu. Sellel oleks olnud eriline vastukaja kui mõtleme antud laulu viitavat perioodile, mil peale pagendusest naasmist ehitati templit üles. (Esimese salmi viide Jumalale taevas meenutab meile Nehemja palveid (nt. Neh. 1:4,5). Need, kes tahtsid templit taastada, pidid seisma silmitsi vägevate võhiklikkusega enne kui nad said jätkata ning nad pidid olema kannatlikud ja rohkelt palvetama, et jõuda, kuhu nad soovisid jõuda – see on sinna, kuhu nad tundsid Jumala neid soovivat.

Nii nagu toob välja Michael Wilcock (“Psalmide sõnum”, 73-150, 2001. a.), teeb see mõttekaks 2. salmi kujundi: “ “Orjade silmad vaatavad isanda kätele” - illustreerib meie vaatamist Jumalale, oodates Tema halastavat abi.” Kuid pane tähele sõna “kuni”. Kõige raskem osa sellisest palvest on ootamine. Keegi, keda tunnen, kes on pidanud palvepäevikut 20 aastat, võib näha oma elus mustreid, mis ei olnud alati nende toimumise ajal ilmsed. Mõnikord tema palved (nagu minu ja mu naise palved sel ajal kui ta seda meiega jagas) olid väga kitsalt fokusseeritud, lastele kui nad on noored või “päevatööle”. Teistel aegadel laienesid need maailma probleemidesse. Nii et täna peame võibolla paluma endile armu; või meil võib olla vaja kohandada seda psalmi nii, et saame palvetada nende kristlaste eest, kes on erilises vabastamise vajaduses vägevate ja põlglike käest.