Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3 Ms 25: 23-38
Puhke- ja juubeliaasta23Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures!
24Aga kogu maal, mis on teie valduses, laske maad lunastada!
25Kui su vend jääb kehvaks ja müüb midagi oma maaomandist, siis tulgu lunastama see, kes temale on kõige lähem, ja lunastagu, mida ta vend on müünud!
26Kui kellelgi ei ole lunastajat, aga ta enese jõud lubab ja ta hangib nii palju, kui lunastuseks on tarvis,
27siis ta arvestagu aastaid müügist alates ja andku rohkem makstud osa tagasi mehele, kellele ta müüs, ja ta mingu taas oma maaomandile!
28Aga kui ta jõud ei suuda hankida nii palju, kui tasumiseks on tarvis, siis jäägu see, mis ta on müünud, ostja kätte kuni juubeliaastani; aga juubeliaastal saagu see vabaks ja tema mingu tagasi oma maaomandile!29Kui keegi müüb eluhoone müüriga ümbritsetud linnas, siis olgu tal lunaõigus aasta jooksul müügist arvates; tal olgu lunaõigus kogu aasta!
30Aga kui seda ei lunastata, enne kui kogu aasta on möödunud, siis peab koda, mis on müüriga ümbritsetud linnas, jääma jäädavalt selle ostjale ja tema tulevastele põlvedele, ilma et see juubeliaastal saaks vabaks.
31Aga kodasid külades, millel ei ole müüre ümber, loetagu põllumaale kuuluvaiks: need on lunastatavad ja juubeliaastal tagasiantavad.
32Ja leviitide linnade, kodade kohta nende omandiks olevais linnades, kehtib see: leviitidel olgu igavene lunaõigus!
33Kui keegi leviitidest ei lunasta müüdud koda linnas, kus on nende omand, siis tuleb see ometi loovutada juubeliaastal, sest kojad leviitide linnades on nende omandiks Iisraeli laste keskel.
34Ja nende linnade ümbruse karjamaad ärgu müüdagu, sest see on nende igavene pärandus!35Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline!
36Sa ei tohi temalt võtta renti ega vahekasu, vaid karda oma Jumalat ja lase oma vennal elada enda juures!
37Ära anna temale oma raha rendi peale ja ära anna oma toitu vahekasu eest!
38Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et anda teile Kaananimaa ja olla teile Jumalaks!
Iisraeli elama asumisel Tõotatud Maale pidi iga haru ja suguvõsa saama määratud oma maaosale. Juubeliaastal pidid kõik maaomandused minema tagasi nende algsetele omanikele, mis võimaldaks suurte majanduslike erinevuste võrdsustamist vähemalt kord elu jooksul. Need, kes olid sunnitud müüma oma vara või majad võlgade katteks, pidid saama oma omanduse taastatud. Igaühele pidi antama võimalus uuesti määrata oma suhtumine töösse ning jõukuse või materiaalsete omandite kogumisse. Inimesed pidid saama sunnitud sõltuma Jumala-poolsest varustamisest eelseisvatel aastatel kuni järgmise lõikuseni, samas kui vahepidamine tavalisest põllumajandusrutiinist laseb neil mõtiskleda oma lepingulisest suhtest Jumalaga.
Antud korraldused tagasid, et iisraellased ei ekspluateerinud üksteist, ei võtnud intressi, ei müünud toitu kasu saamise eesmärgil ega lasknud oma kaaslasi saada orjadeks. Juhul kui iisraellane peaks saama orjaks kohalikule võõramaalasele, siis hoiaksid teised ühiskonnas silma peal, et neid koheldaks hästi ja nad lunastataks enne juubeliaastat või lastaks vabaks juubeliaastal. Need olid imepärased korraldused, kuid kahjuks ei ole tõendeid, et juubeliaastast oleks kunagi kinni peetud. Kas oli see liiga suur nõudmine? Kuid kas selline väljakutse, mis oleks “löök allapoole vööd”, saaks parema vastuvõtu tänapäeval? Jeesuse vastav väljakutse “kuulutada rõõmusõnumit vaestele, kuulutada vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat” (Lk. 4:18-19) vastastub meile meie moodsas, materialistlikus, enesekeskses ühiskonnas. Ema Teresa tähendas: “Mida enam sul on, seda enam oled allutatud, seda vähem annad. Kuid mida vähem sul on, seda vabam sa oled.” Tänane lugemine peaks meid panema revideerima viisi, kuidas kasutame oma rahalisi ja materiaalseid vahendeid ning õpetama toimima õiglaselt kõigis oma suhetes teistega, eriti meie keskel olevate ‘vaestega’.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson