Sajandeid on Iisraeli rahvas kogenud pagulasestaatust. Võõrad väed on rõhumas ning rahvast on vallanud tunne nagu oleks Jumal nad maha jätnud. See on olnud otsekui pikk rõhuv talv. Aga nüüd tundub, et kevad on viimaks ometi teel. Vangipõlv on möödas! Kurjad jõud, mis Iisraeli nii kaua valitsesid, on saanud selge sõnumi, et nende aeg on lõppemas. Jumal ise on pöördumas tagasi Siionisse, tõeline Kuningas on peaaegu juba ukse taga. See on tõeline vabastamise päev, Jeesus ratsutamas läbi hõiskavate rahvahulkade, maha heidetud kuubedest ja palmiokstest teel, kõikjal kõlamas laul ning hüüded „ Hoosianna….“ – kiites Jumalat ning paludes tal päästa oma rahvas. ( Js 52: 7-10 „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!”Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.“ )
Kuid kas see kõik pole lihtsalt soovmõtlemine? Markus räägib meile ( s 11), et Jeruusalemm tervikuna on silmapaistvalt mitteerutatud.
Pidulik rongkäik vajub ära, päev loojub - aga mitte triumfeerivalt vaid hoopis sellega, et Jeesus vaatab ringi templis, mis on üksnes ja üleni hõivatud ainult omaenese tegemistega. Ja tulevatel päevadel ei tee Jeesus ühtegi Kuningalt oodatavat tegu. Selle asemel ta arreteeritakse, viiakse kohtusse ning hukatakse. Need kaks jüngrit Emmause teel sõnastavad paljude mõtted, öeldes nädalapäevad hiljem: „ Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab.“ ( Lk 24;21).
Rahvas varjub vaikselt oma kodudesse, lootes, et keegi ei mäleta hiljem kuidas nad möödunud pühapäeval Jeesusele palmioksi lehvitasid – samal kombel nagu terroristidele võib korraga meenuda, et nende tegevusest võib kusagil olla video.
Ometi – Jumala poolt läkitatud Kuningas ei ole selline nagu teised kuningad. Tema vabastab – aga mitte vange võttes. Ta vallutab – aga mitte tuleviku sõdade seemneid külvates – ja see on manitsus praegusele maailmale, kus need, kes soovivad rõhumisele lõppu teha, räägivad samas „valurahast ja hüvitusest“, „eelis-õigusest“, „ märterlusest“ ning sõdadest mis iial ei lõpe.
Jumala Kuningas murrab kurjuse – aga mitte jõuga, vaid armastusega – võttes vihkamise ja vaenu enese kanda ilma kättemaksuta, ning sel viisil kaotab ta nende väe ning võimaluse taaselustuda igas järgnevas põlvkonnas. Neile, kel olid silmad näha - oli see ilmne juba tol esimesel Palmipuudepühal. See vaatas vastu Kuninga valikust ratsutada laenatud emaeesli seljas ja tema räbalates toetajate hulgast.
Kohtumine ükskõiksuse või põlgusega on kristlase tavakogemus. Aga kui see sünnib on oluline meelde tuletada suurt lugu, milles tegelikult osaleme ning tähele panna üleskutset: „Tõstke üles oma südamed! Ning palvetada kõigi nende ( ka su enese?) pärast, kelle jaoks taolise apaatia ja põlguse vihkamine võib märkamatult kasvada ükskõik millise tähelepanu ning austuse janunemiseks.