Kui sõjas või muul viisil traumeeritud lapsed ei suuda rääkida oma mälestustest, pakuvad terapeudid neile sageli teise võimaluse - joonistada või maalida neid asju, millest nad ei saa rääkida. Küll hoopis teisel põhjusel, teeb Paulus siin sedasama.

Selle asemel, et rääkida meile veelgi rohkem sellest, mida Jumal inimese sees teha tahab või kuidas see kõik toimib, joonistab Paulus pildi sellest, milline saab olema tulemus. 

Kui oleme õppinud armastama, kui meie meel on uuendatud; kui oleme jõudnud küpsuseni - siis selline saab olema tulevik. Tegelikult maalib ta lihtsalt pildi maailmast kus ei ole viha. Kujutle inimühiskonda kus puudub valetamine (s 25), või viha (s 26), või petmine (s 28) laiskus (s 28), või isekus (s 28). Kujutle inimsuhteid, kus laimamist ei toimu (s 29); kus kibedus, raev, vägivald ja vihkamine kõik puuduvad (s 31). 

Mis jääb siis inimestevahelise suhtlemise vääringuks? Ehk lahkus ning kaastunne (s 32)? Võibolla isegi andestus (s 32)? Kujutle maailma, õhutab Paulus, milles meil on turvaline, sest keegi ei vihka kedagi; kus aega ei raisata ebakõlade või võistlemise peale, vaid helduse ning armastuse väljendamiseks; kus kogu see energia, mis varem kulus teiste mahalõhkumiseks on ümbersuunatud nende ülesehitamiseks (s 29). Sellise maailma poole oleme teel, kui lubame Kristusel end muuta. See on prisma, mille läbi hakkab särama meie Jumala imelisus. 

Ja see saab võimalikuks, sest Kristus on teinud võimalikuks meie ühenduse Jumalaga (s 32). Me võime andeks anda, sest meile on andeks antud. Sel viisil saab inimkond lõpetada Jumala Vaimu kurvastamise (s 30). Kristus võttis vastu haavad mida talle löödi, et meie enam iial ei peaks haavama oma Jumala Vaimu.