Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 1: 1-21
Kaanani vallutamine jätkub1Pärast Joosua surma küsisid Iisraeli lapsed Issandalt, öeldes: "Kes meist peab esimesena minema sõtta kaananlaste vastu?"
2Ja Issand vastas: "Mingu Juuda! Vaata, ma annan maa tema kätte."
3Siis ütles Juuda oma vennale Siimeonile: "Tule koos minuga minu liisuosale ja sõdime kaananlaste vastu, siis tulen ka mina koos sinuga sinu liisuosale!" Ja Siimeon läks koos temaga.
4Juuda läks ja Issand andis nende kätte kaananlased ja perislased; Besekis lõid nad neist maha kümme tuhat meest.
5Besekis kohtasid nad Adoni-Besekit, sõdisid tema vastu ning lõid kaananlasi ja perislasi.
6Adoni-Besek aga põgenes ja nad ajasid teda taga ning võtsid ta kinni ja raiusid tal pöidlad kätelt ja suured varbad jalgadelt.
7Ja Adoni-Besek ütles: "Seitsekümmend kuningat, kelle kätelt olid raiutud pöidlad ja jalgadelt suured varbad, olid korjamas raasukesi mu laua all. Nõnda nagu ma ise tegin, nõnda tasus Jumal mulle." Ta viidi Jeruusalemma ja ta suri seal.
8Ja juudalased sõdisid Jeruusalemma vastu, vallutasid selle, lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.
9Seejärel läksid juudalased sõdima kaananlaste vastu, kes elasid mäestikus, Lõunamaal ja madalikul.
10Nii läks Juuda kaananlaste vastu, kes elasid Hebronis; Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; ja nad lõid Seesaid, Ahimani ja Talmaid.
11Sealt läks ta Debiri elanike vastu; Debiri nimi oli muiste Kirjat-Seefer.
12Ja Kaaleb ütles: "Kes Kirjat-Seeferit lööb ja selle vallutab, sellele ma annan naiseks oma tütre Aksa."
13Kui Otniel, Kaalebi noorema venna Kenase poeg, selle vallutas, siis ta andis oma tütre Aksa temale naiseks.
14Ja kui Aksa tuli, siis Otniel kehutas teda oma isalt põldu nõudma. Kui Aksa eesli seljast maha hüppas, küsis Kaaleb: "Mida sa soovid?"
15Ja ta vastas: "Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!" Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.
16Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas.
17Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma.
18Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala.
19Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid.
20Ja Kaalebile anti Hebron, nagu Mooses oli käskinud, ja tema ajas sealt ära kolm anaklast.
Jumala lastena oleme kõik valitud (1Pt 2:9). Iga uskuja tahab elada oma elu kooskõlas Jumala soovidega, järgides neid eesmärke, mis Tema meie elu jaoks on seadnud. Samas võime liiga kergesti hakata Jumalast ette kiirustama, püüdes Jumala plaane meie elus täide viia omaenese tarkuse järele. Jumala rahvas on „iseenese tarkusest“ püüdnud seda teha Aabrahamist alates ja seepärast ei ole midagi imestada kui ka meil lähevad asjad mõnikord valesti! Palju olulisem kui kurvastada, on siis tahta ning võtta aeg, et kuulata taas Jumalat ning mõisa kuidas tegelikult tema plaane täide viia.
Iisraeli lapsed olid kõik Jumala poolt kutsutud. Võime 1Mooses raamatu 12.peatükist lugeda kuidas Jumal valis eraldi välja Aabrahami ning tema järeltulijad, et neist kasvaks rahvas mis juhib „kõik maailma rahvad“ Jumalaga osadusse. Tänases peatükis on Iisrael Jumala poolt Joosuale Tõotatud maa osas antud tõotuse täitumise lävel (Joosua 1:1-9).
Suur osa Kaananimaast oli juba vallutatud, ometi oli veel jäänud alasid mida tuli vallutada ning israeliidid olid innukad , et saada selle tööga ükskord ühele poole. See on imeline eeskuju, kuidas tuleks alustada uusi etttevõtmisi: kõigepealt tuleb minna Jumala ette ning küsida mida järgmiseks täpselt teha tuleb. Mis oli tulemus? Kuna nad järgisid Jumala poot antud juhtnööre – siis olid nad edukad kogu ettevõtmise ulatuses.
Usaldus, kuulekus ja julgus on otsustava tähtsusega elemendid kui soovime tõesti käia koos oma Jumalaga. Iisraeli rahvas suutis usaldada Jumalat tänu kogemusele mis neil oli minevikust – kõiges, mida Jumal enne oli nende eludes teinud. Ja kui siis tuli uus sõnum, olid nad valmis talle kuuletuma ilma küsimusteta. Et tegudeni jõuda, vajasid nad lisaks ka julgust.
Selle kommentaari autor: Ruth Valerie