See on suursugune, rikas, mõneti ka häiriv psalm, kuid ükskõik, kuhu edasine uurimine meid  viib, ei tohiks me hetkekski unustada avaridade refrääni:„Tema armastus kestab igavesti“ (siin on ka seos psalmidega 106 ja 107).

See on väga rahvalik psalm, võib-olla kirjutatud rongkäigu jaoks. Kui seda loed, kujutle erinevaid hääli, soolosid ja kooripartiisid, või laulujuhatajaid, kes templisse minevaid palverändureid vastama kutsuvad.

Salmid 1-4 ja 23-29 kõlavad nagu sõnad kogudusele. Selle psalmi keskel kõnetab meid keegi, kes on kogenud ahastust, on läbi teinud 2. Moosese raamatus kirjeldatud sündmused, võib-olla isegi pagenduse -  kuid ta on kogenud ka Jumala jõudu ja kaitset.

Samas pole tegu psalmiga, mis räägiks ainult ränkadest kogemustest. Salmid 10-13 ja 17-18 võivad küll kirjeldada ohtu, kuid salmi teine pool jõuab kohe tagasi võidu tähistamise juurde Issanda nimel - kinnitades, et Issand ei pane meid proovile selleks, et murduksime. Kui Jumal kõnetab meid tõsiselt, võib see olla kainestav ja isegi hirmutav kogemus. Ometi on lõpunoodid täis pidulikkust. (s 18, 21).

Kristlasest lugeja võib seda kogeda nii koguduse kui ka isiklikul tasandil. Võime vaadata tagasi oma maa kiriku ajaloole või oma kogudusele ja leida mitmeid samalaadseid olukordi. Kui aga neid pilte oma elu taustal peegeldame, meenuvad kindlasti ajad, mil Jumal on meid suures hädas või vajaduses aidanud, ja nii saame lõpkokkuvõttes olla vaid tänulikud.

Salmides 19-20 avanevad väravad ja siis tõuseb fookusesse ainuüksi Jeesus. Rongkäik on see, mis meenutab meile kõige esimest Palmipuude Püha ja sellele järgnevaid sündmusi. Mk 12:10 näeme näiteks Jeesust lausa tsiteerimas seda psalmi. Ning kui vaatame salmi 22 kontekstis, on selge, miks Tema vaenlastele tundus see nii reavuajav ning miks nad ei suutnud midagi vastata.