Jeesus oli harjunud ära tundma saatana tegevust selles, mis kallutas teda Jumala eesmärgist kõrvale. Kui loeme, et reetmine Juudase poolt oli ajendatud saatanast ja et saatan sisenes temasse (s 27), siis arvatavasti ei sisenenud temasse deemon, vaid pigem alistus Juudas suurele valele, mille järgi saab Jumala kuningriiki arendada relva jõul, mitte ennastsalgava armastuse väel. Juudase mõttekäiku ei ole registreeritud, kuid võimalik on, et ta läks välja kavatsusega provotseerida relvastatud kokkupõrge, millele järgneks üldine ülestõus. Kui jah, siis see oli kohutav eksitus. Jeesus ei hakanud oma vahistamisele vastu. Ta eitas mõõga kasutamist ja lasi end selle asemel risti lüüa. Juudase plaan kukkus läbi, kuid paradoksaalsel moel oli see tema reetlikkus, mis aitas kaasa Jumala eesmärgi täitumisele viisil, millest Jeesus oli teadlik (s 19).

Selles on teatav pühalikkus, et Jeesuse reetis lähedane sõber, keegi, kelle ta oli ise valinud, keegi, kelle jalgu ta oli just pesnud, keegi, kellega ta oli jaganud sööki. Juudas ei olnud kuri inimene. Ta oli laekur - keegi, keda seetõttu peeti pädevaks ja usaldusväärseks. Aga siiski ...! Kas teda ajendas lihtsalt raha? Arvatakse, et ta lasi end petta natsionalistliku partei populistlikust poliitikast, kes lootis abi Jeesusest oma standardite elluviimisel. See on kahjuks tõsi, et Jeesuse võib ikka ja jälle reeta keegi, kes jagab temaga leiba ja karikat, kes on võib-olla ka ametis kirikus. Igaüht meist võib eksiteele viia, olgu siis eksitajaks raha või seksiga seotud ahvatlused, või kaotame lihtsalt usalduse evangeeliumi vastu ja pöördume pigem liikumiste poole, mis väidetavalt pakuvad kiiremaid tulemusi. See, et Jumala eesmärke me lõplikult kahjustada ei suuda, ei vähenda meie süüd.