Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 32:1-14
Moosese lahkumislaul1„Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!
2Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!
3Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
4Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.
5Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.
6Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.
7Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!
8Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,
9sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.
10Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.
11Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.
12Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.
13Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.
14Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini.
Nagu laps lükkab tagasi väärtusliku kingi ja imetleb pakendit, hülgasid inimesed Jumala, kes nemad tegi (s 15) ja järgisid väärtusetuid iidoleid (s 21). Meie Jumal on kindel kui kalju ja ustav läbi ajaloo (s 3,4,7-14), kuid Ta lükatakse tagasi ning vaimustatakse pseudojumalate mööduvatest moeröögatusest, kogu oma uudsuse sära ja külgetõmbega (s 17). Viimastest pole aga lõpuks ikkagi abi (s 37, 38). C. S. Lewise võrdpildis tahab laps tahab teha getos mudakooke, sest ta ei tea, mida tähendab puhkus mere ääres (2). Sarnased on ka meie aja templid: aiakeskused, supermarketid, DIY poed ja reisibürood, avaldavad - asjatult püüavad nad täita tühja kohta meis.
Milline raiskamine! Jumal on hämmastavalt nördinud ja ta valu pole väike. Kuidas need inimesed saavad tagasi lükata Isast (s 6, 18), Loojast (vs 6, 15) ja ustavast kaitsjast (s 11) saadava turvalisuse? Tema tõsised tõotused ja igavene pühendumus põlatakse ära. Ta on puudutatud. Eemal viibimine ei näita armastust, vaid hoolimatust. Õige reaktsioon väljakutsele igas monogaamilises suhtes on armukadedus (s 21). Kuid jumaliku kohtuotsuse eesmärk on taastamine (s 36,39). Meie aga oleme mõnikord liiga tuimad. Kristlaste seas on levinud viha, hirm, kibestumine (3). Jumal tahab äratada neis tõelise nördimuse selle pärast (s 21), nagu Paulus tegi Korintoses (4).
Ainult Jumal (s 39) saab kohut mõista. Ta trambib rahvaste ülbusel, kes arvavad, et neil ongi teiste üle võim (s 27–35, 40–43). Oht on, et eeldame et meie saavutused sõltuvad meie võimekusest (meie käsi on olnud võidukas, s 27), mitte Jumala väest. Tarkus näitab ennast alandlikkuses.
1 Peter West et al © Hosanna! Music, 1979 2 Screwtape Proposes a Toast, 1970, pp94,95 3 R Walters, Anger: What to do about it, IVP, p16 4 2Kr 7:11