Iisraeli lahkumine Egiptusest pani vaarao värisema ja Mirjami tantsima (2Ms 12:30; 15:20), aga kui Issand laskus Siinailt, oli Iisraeli kord väriseda (2Ms 12:30; 15:20). Psalm 114 on tunnistus sellest, et segaste tunnete väljendamine sai Iisraeli usuelu omaduseks. Selles ülimetafoorses laulus mäed tantsivad (s 4, 6) ja maa väriseb (s 7). Jumala tegevus oma rahva päästmisel kutsub selle esile. Vana Testamendi usklikud kogesid rõõmu Jumala ligiolus. Samal ajal õppisid nad 4. Moosese raamatust, et Issandat peab austama kui püha, ja nii kaasnes nende rõõmuga suur aukartus.

See rõõmu ja austuse kõrvutamine Jumala ligiolus jätkub ka Uues Testamendis. Jeesus ütleb meile: Paluge ja teile antakse, et teie rõõm saaks täielikuks (Jh 16:24). Jumala käsk Olge pühad, sest mina olen püha – mis anti läbi Moosese – kehtib ikka (3Ms 11:44; 1Pt 1:16). Me oleme kohustatud elama aukartuses – aga kuidas me saame kogeda mõlemaid emotsioone korraga?

Kui lülitame psalmi 114 oma palvesse, siis see saab meid siis aidata. Psalmist kutsub oma kuulajad ja lugejad sisenema sellesse poeetilisse narratiivi. Ta tahab, et küsiksime salmides 5 ja 6 toodud retoorilise küsimuse. Ta palub meil korrata psalmis 7 toodud kutset. Kui me vastame, siis jõuame tagasi 2Ms dramaatilistesse ajaloolistesse momentidesse, kõrbesse ja võitlusesse. Psalm 114 koos 4Ms kirjakohaga võimaldab meil need mineviku sündmused oma kujutluses läbi elada. Kui jõuame tagasi olevikku, võime loota, et me oleme erutatud nagu psalmist, kui mõtleme, kuidas suveräänne Jumal paneb ka tänapäevased sündmused koguduse teenistusse. Kui näeme Tema headust inimkonna vastu, tantsime koos Mirjamiga. Kui näeme Tema karmust, väriseme nagu vaarao.