Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 10:14-22
Vaimulikke nõuandeid14Just seepärast, mu armsad, põgenege ebajumalateenistuse eest!
15Ma räägin teile kui arusaajaile, otsustage ise, mida ma räägin:
16Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus?
17Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.
18Vaadake neid, kes ihu poolest on Iisrael! Eks need, kes ohvreid söövad, ole altari osaduses?
19Mida ma siis nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumalaohver on midagi? Või et ebajumal on midagi?
20Ei! Vaid ma ütlen, et seda, mida ohverdatakse, ei ohverdata Jumalale, vaid kurjadele vaimudele. Aga ma ei taha, et teie saaksite kurjade vaimude kaaslasteks.
21Te ei või juua Issanda karikast ja kurjade vaimude karikast, te ei või osa saada Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast.
22Või tahame Issandat teha kiivaks? Kas oleme temast tugevamad?
Huvitav, mille eest käsiks Paulus meil kaasajal “põgeneda” ( 14)? Korintose kristlased olid ümbritsetud paganlikust kultuurist ning ebajumalate kummardamisest. Kuna aga need, keda kummardati, ei olnud tegelikult jumalad ja seega neile toodud ohvrid olid mõttetud (s 19, 20), oli üsna kerge muutuda lohakaks selliste pidustuste käigus toimuvas omavahelises suhtlemises ja suhete loomises. Sama jõuliselt, kui ta enne hoiatas korintlasi seksuaalse ebamoraalsuse eest, veenab Paulus neid nüüd eemale hoiduma võimalike libastumiste eest ja ebajumalate pidustustest, tehes seda äärmiselt tungivalt ja nimetades korintlasi - “mu armsateks sõpradeks” (1Kr 6:18).
Oma hoiatust põhjendab ta “koinonia” - (ühtsuse, osaduse) ideega - mõeldes selle all meie osadust Kristusega, ning Kristuses ka iga kaasusklikuga (s 16,17). Püha Õhtusöömaaja lauast osavõttes väljendame seda kahekordset osadust avalikult. Kui korintlased võtsid osa ebajumalate pidustustest, siis olid nad osaduses ka deemonlike jõududega nende pidustuste taga (s 20). Korintose usklike vabadus Kristuses võis neile tekitada tunde, et kohalolek sellistes sündmustes ei tee neile midagi, Paulus aga ei soovi, et neil oleks mingitki kokkupuudet deemonliku aktiivsusega. Ei ole võimalik osa saada mõlemast - juua Issanda karikast ning siis ka deemonite omast (s 21). See on truudusemurdmine Jumalale, aga ka Tema rahvale ning saab kaasa tuua vaid äärmuslikud tagajärjed - nii nagu sündis varem ebajumalakummardajatega Iisraeli rahva ajaloos (1Kr 10:7-10).
Kas oskad mõelda mõne olukorra peale, kus sinul on oht hakata taolisi kompromisse tegema? Mõned piibliuurijad näevad irooniat Pauluse pöördumises korintlaste kui “mõistlike” inimeste poole, kes on suutelised ise hinnanguid andma ning kes peavad endid “tugevaiks” (s 15, 22). Kas seal irooniat on või mitte, ning kas selleks oli ja on põhjust või mitte - ka meie kontekstis, Pauluse hoiatus on tungiv ning samas armastusest täidetud, kui ta veenab: teil pole võimalik olla osaduses ühekorraga nii deemonite kui Issandaga, seepärast - “põgenege igasuguse ebajumalateenimise eest!” (s 14).
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams