Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 40
Päästetu tänu ja palve1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
3ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
4Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
5Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
6Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
7Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
8Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
9Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
10Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
11Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
12Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
13Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
14Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
15Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
16Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
17Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”
18Mina olen vilets ja vaene, aga Issand mõtleb mu peale! Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita!
Selle pslami mõistmise võtme leiame lõpust (s 11-17), mitte algusest, sest lõpuosas räägitakse meile kriisist, mis ajendas seda psalmi üldse kirjutama. Enne kui ta hakkab paluma päästet terroristide käest (s 11-17), meenutab Taavet eelmisi ohuolukordadest pääsemise kogemusi (s 1-5), selleks, et kinnitada oma usku ja rõhutada palves esitatavat vajadust.
Kui hakata lähemalt uurima Taaveti palve keelt näeme, et tema palve perspektiiv on palju laiem kui ta eelnev isiklik kogemus. Pane tähele kuidas ta kasutab neidsamu tegusõnu enda “õuduse august” päästmise kohta, mida on kasutatud Iisraeli Egiptusest väljaminemise kirjeldamisel: “kuulis” (s 2, 2Ms 2: 23-24); “tõmbas mind üles” (s 3, Ms 3:7-10) ja “uue laulu” (s 4; vrdl 2Ms 15:1). Viis, kuidas Taavet põimib enda lugu Jumala suure looga, julgustab ka meid lisama enda palvesoovid Jumala vägevate tegude keskele Kristuses, mis tõi kaasa uue ja palju suurema Jumala rahva väljaminemise (Lk 9:31 1Kr 5:7-8).
Psalmi keskmine osa (s 7-11) tundub kajastavat Taaveti kiituslaulu “suures koguduses” (s 10). Siin võib olla juttu kahest jumalakummardamise sündmusest. Esimene on pühendumisteenistus (s 7-9), ja tõenäoliselt on tegu Taaveti kroonimispidustustega (vrd 5Ms 17: 14-20). Teine aga on tähistamissündmus (s 10,11) mis rõõmustab Jumalaga lepingus olemisega kaasnevate suurte asjade üle inimese jaoks: ustavus, pääste, kõikumatu ja helde armastus ning tõde. Psalmi topeltfookus on keskel, Taaveti pühendumisel Issandale, ning Issanda pühendumisel oma rahvale ja see on aluseks lõpukinnitusele ja palvele: “Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita! “ (s 18).
Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald