Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 34:1-17
Jumal karistab rahvaid1Rahvad, astuge ligi kuulma, ja rahvahõimud, pange tähele! Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad, maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!
2Sest Issandal on raev kõigi rahvaste ja viha kõigi nende väehulkade vastu: ta on pannud need vande alla, ta on andnud need tapetavaiks.
3Kes neist maha lüüakse, visatakse ära, nende laipadest tõuseb lehk, nende verest nõretavad mäed.
4Kõik taevaväed kaovad, taevad keerduvad kokku otsekui rullraamat: kogu nende vägi variseb, nagu variseb viinapuust leht või viigipuust kuivanud mari.
5Sest mu mõõk on joobunud taevas, vaata, see langeb alla Edomi peale, minu poolt neetud rahva peale kohtumõistmiseks.
6Issanda mõõk on verine, tilgub rasvast, tallede ja sikkude verest, jäärade neerurasvast, sest Issandal on ohver Bosras ja palju tapmist Edomimaal.
7Metshärjadki langevad koos nendega, härjavärsid koos sõnnidega: nende maa joobub verest ja muld muutub rasvast rammusaks.
8Sest see on Issanda kättemaksupäev, tasumisaasta riiu eest Siioniga.
9Edomi jõed muutuvad tõrvaks, muld väävliks, ja ta maa on otsekui põlev tõrv.
10See ei kustu ööl ega päeval, igavesti tõuseb selle suits. See jääb laastatuks põlvest põlve, iialgi ei käi keegi sealtkaudu.
11Puguhani ja siil pärivad selle, öökull ja kaaren elutsevad seal; selle üle veetakse tühjuse mõõdunöör ja paljasoleku lood.
12Seal ei ole enam ülikuid, et kedagi kuningaks kuulutada, ja kõik ta vürstid saavad otsa.
13Tema paleedes kasvavad kibuvitsad, linnustes nõgesed ja ohakad; see saab šaakalite asukohaks ja jaanalindude pesitsuspaigaks.
14Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist. Tõesti, seal viibib tont ja leiab enesele puhkepaiga.
15Seal pesitseb süstmadu, muneb, haub pojad välja, ja kogub oma varju alla. Tõesti, sinna kogunevad raisakotkad, igaüks oma paarilisega.
16Uurige Issanda raamatust ja lugege: ükski neist ei ole puudu, ükski neist ei ole teist kaotanud, sest tema on oma suu kaudu andnud käsu ja tema Vaim on need kogunud.
17Tema on neile liisku heitnud, tema käsi on selle neile mõõdunööriga jaotanud: nad pärivad selle igaveseks, nad elavad seal põlvest põlve.
Tänase prohveteeringu kuulamine võib osutuda raskeks neile, kes konfliktikolletes on hiljuti kaotanud oma lähedased või armsad inimesed, või ise eluga pääsenud looduskatastroofidest. Sellistes katastroofides valla pääsenud kaos, selle sandistava mõju ulatus, surm ning inimkannatused on kõige lähem paralleel, mis aitab meil mõista tänases peatükis kirjeldatud laastamistööd.
Jesaja hädakuulutustes hakkab tekkima äratuntav muster: Issanda kohtumõistmise ringid laienevad ühest kindlast rahvast alates aina väljapoole, jõudes viimaks iga opostisiooni kantsini, mis toimib vastu Jumala tahtele siin maailmas (s 1,2, vrd: Js 24:1-13, Js 2:12-22).
Eedom, mis iseenesest on Aqaba ja Surnumere vaheline kõrbeala, kust Eesavi järeltulijad keelasid Moosesel läbi minna teel Kaananimaale (4Ms 20:14-21), sümboliseerib mistahes rahvast (s 1-4). Kujutle seda äärmist mahajäetust, mis aimub Eedomi katastroofi kirjeldavast poeesiast - maa-ala, mille pealinna Bosrat (s 6) asustasid enne jõukad karjakasvatajad (s 5-12). Sellele järgneb peaaegu kogetav tempo ja tooni muutus - pikkade, tormijärgsete vaikuseaastate kulgemises (s 13-15). Kõrbes muudetakse mässu ja vastuhaku viimased varemed tasahilju elavaks kõrbemaastikuks. Paigas, kuhu Eedom enne heitis oma jäätmed, on nüüd sümbolina alanud kõrbe - jätkuva varustatuse ja peidetud viljakuse ajajärk (s 16, 17).
Meil võib raske olla ette kujutada Püha Vaimu toimimist kaasaja mastaapsete katastroofide järelhinguses. Ometi pole selles midagi uut. Jesaja, nagu ka Sakarja ja Johannes Patmosel, kutsub meid täna mõtisklema Jumala toimimise üle ajaloos, ning selle kaudu nägema lootuskiirt meie endi elukõrbe rännakutes (s 16) (Sk 2:13; Ilm 6). Me võime õppida, mediteerides Jeesuse näite varal, kes mõnda aega elas metsloomade keskel kõrbes, olles ometi kinnitatud ja kosutatud sealgi Jumala inglite läbi (Mk1:13 5Ms 32:10-12).
Selle kommentaari autor: Allen Goddard