Paljud mäletavad kuidas lapsena igatseti jõule, et saaks taas avada kingitusi. Kui sageli tundus ootamine nii pikk, nagu ei jõuaks jõulud kunagi. Ja siis kui nad viimaks käes olid sooviti salamahti, et see päev iial ei lõpeks. Ometi see lõppes, ning taas tuli oodata terve aasta enne, kui saabusid uued jõulud. 

Tänane kirjakoht räägib Simeonist, kes samamoodi väikese poisi kombel vaatas tulevikku suure igatsusega. Aga tema ei soovinud kingitusi, ta soovis näha Jumalat tegutsemas ajaloos ning lunastamas maailma. Siimeon ei olnud laps, vaid ta oli õiglane Iisraeli mees. Jumal oli talle ütelnud, et ta ei sure enne, kui on näinud maailma suurimat kingitust, Jumala Messiat (s 26). 

Ja siis oli see päev viimaks käes! See oli Jeesuse kaheksas elupäev, mil ta vanemad tõid lapse templisse ümberlõikamiseks ning nimepanekuks. Nad ei olnud jõukad ning seepärast tõid käsuseaduse kohaselt nn “vaesteohvri” - kaks turteltuvi või tuvi (3Ms 12;8). Issanda Messias pärines vaesusest ( 2Kr 8:9). Just täna, erinevalt kõikidest teistest päevadest, peaksime meeles pidama vaeseid. 

Püha Vaim juhtis jõulusid igatseva Siimeoni templisse just õigel päeval. Ta tuli ning vaatas pealt, kuidas väikesi poisse toodi ette ümberlõikamiseks. Viimaks, kui Jeesus ette toodi, andis Jumal Siimeoni südames märku: “Tema on see!” Siis astus Siimeon esile ja võttis lapsukese suure rõõmuga oma kätele. Tema jõulud olid saabunud! Ta laulis laulu, mida meie tunneme “Nunc dimittis’e” (Nüüd lased sa…) nime all. See on Luuka evangeeliumi neljas laul.

Siimeoni laul oli rõõmulaul, sest tema unistus oli täide läinud. Jumala Messias oli saabunud ning tõotus täidetud. Pääste oli tulnud kõikidele. Jesaja poolt kuulutatud valgus paganatele - säras täies hiilguses ( Js 9:1-6). Milline päev see Siimeonile oli! Milline päev meile! Nautigem seda, rõõmustagem ning pidagem meeles, et nüüd kui jõulud on juba saabunud, on iga päev jõulud! Tähistage siis Jumalat  koos meiega! Minge ja kuulutage seda terves maailmas!