Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 14
Saalomoni tarkus1Tark naine ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
2Ausasti elab, kes Issandat kardab, aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
3Rumala suus on vits ta uhkusele, aga tarku kaitsevad nende huuled.
4Kus pole härgi, seal puudub vili, aga härja rammuga saab palju saaki.
5Tõetruu tunnistaja ei valeta, aga valetunnistaja sepitseb valesid.
6Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu, aga arukale on tunnetus kerge.
7Mine ära albi mehe juurest, sest seal sa ei märka teadlikke huuli.
8Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed, aga alpide rumalus eksitab.
9Rumalad pilkavad süüohvrit, aga õigete keskel on hea meel.
10Süda tunneb omaenese kibedust ja võõras ei saa segada tema rõõmu.
11Õelate koda hävitatakse, aga õigete telk haljendab.
12Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
13Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
14Truudusetu süda küllastub oma viisidest, aga hea mees oma tegudest.
15Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
16Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
17Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
18Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
19Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
20Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
21Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
22Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
23Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
24Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
25Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab.
26Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.
27Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
28Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.
29Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
30Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
31Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
32Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik.
33Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda.
34Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.
35Kuningal on hea meel targast sulasest, aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat.
Kui vaadata loetud salme veelkord näeme, et tekstis edasi antud tarkus väljendub mitmes erinevas vormis: siin on nii nõuandeid, konstanteeringuid, väiteid ja ka hoiatusi. Neid kõiki vajame oma elu erinevail etappidel ja seepärast on (üle)lugedes kasulik tähele panna, millise vormiga on tegu. Ka võib tänapäeval tunduda, et need tõdemused on esitatud liiga mustvalgelt - ometi praeguse maailma järjest hägustuvate piiride keskkonnas on Pühakirja selged piirid mõtte- ja valikuselguse alalhoidmiseks aina enam meile vajalikud.
Sarnaselt laupäevase tekstilõiguga, visandatakse meie ette õige ja õela eluviis. Õelaga ühte ritta asetatakse ka pilkaja, rumal, Jumala põlgaja, kuri jt. Õigetega samas reas on jumalakartlik, aus, mõistlik taiplik. Nende vahel pole aga mitte ainult selge piir, vaid nende arenemise suund on täiesti vastassuunaline. Siin ei ole küsimus selles, et kas ja kuidas võib see piir ületatud saada, näiteks targast saada rumal, vaid pigem teadlikust suuna hoidmisest kas Jumala suunas või Temast eemale ning vastava valiku tulemusest.
Kirjeldatud tegusid loetledes saame üsna pika rea aruka ja rumala inimese iseloomujoontest. Targal ja rumalal on aga üks põhimõtteline vahe: tark hindab Jumalalt tulevat tarkust, otsib seda, ja kardab Jumalat. Rumal võib isegi teada, et on rumal, aga talle meeldib enda rumalus, ta on otsese mõttes “ise ennast täis” ning isegi valikuvõimaluse puhul, valib ta minna Jumala tarkusest mööda. Rumalal ei ole intellektuaalne probleem, vaid vaimne, südamehoiaku probleem.
Reastatud omadusi objektiivselt hinnata püüdes leiame üllatusega, et mõnikord nagu kuuluksime ise arukate hulka, teisel puhul aga kuulume kindlalt hoopis õelate või rumalate hulka. Kahtlemata on siin mõju meid ümbritseval keskkonnal, kus paljud arvavadki, et natuke üle piiri minna ei ole probleem, nö “hallalad on lubatud”. Sama avastame ka enda südames: keegi meist pole läbinisti halb ega üdini hea. Veel ei ole jumalik loomus saanud meis täielikuks. Ning Piibli üks ülesanne ongi peegeldada meile neid “pimealasid”, mis vajavad korrigeerimist või võivad saada meile ohtlikuks. Aga isegi end kurjade poolelt avastades, on meil kõigil võimalik liikuda õigele poole, saada targaks ja anda Jumalale veel enam ruumi enda kujundamisel. Kõige parem on alustada sellest ühest või paarist asjast, mille puhul Jumala Vaim just tänases lugemises su südames märku andis.
Veel õpetab tänane tekst, et on oluline tunda (loe: läbi mõtelda, analüüsida) oma tee ja valikud - ja seegi vastandub praegusele impulsskäitumise soosimisele. Mõnikord juhtub, et inimese enda arvates on temaga kõik korras. Tehtud otsused ja valikud tunduvad olevat sobivad ja kõik peaks nagu klappima. Salmist 12 leiame aga hoiatuse sellise suhtumise kohta. Targaks nimetatakse aga sellist inimest, kes tunneb oma teed (s 8).
Suured kukkumised ja libastumised ei tule äkki, eikusagilt. Need saavad alguse väikestest igapäevastest “hallalale” jäämise valikutest, katsetest segada kurja ja hea piiri, kompromissidest, mida endale lubame. Pole vaja pikka aega, kui neist kujunevad meie põhilised käitumismustrid, mis suures pinges võivad põhjustada suure hävingu ja reetmise.
Selle kommentaari autor: APÜ