Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 11:12-19
Jeesus ja viljatu viigipuu12Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga
13ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg.
14Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda.
Jeesus ajab kaubitsejad templist välja15Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid
16ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja.
17Ja ta õpetas ja kõneles neile: „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!”
18Ja ülempreestrid ja kirjatundjad said sellest kuulda ning otsisid võimalust Jeesust hukata, sest nad kartsid teda, kuna kogu rahvas oli hämmastunud tema õpetusest.
19Aga õhtuti läksid Jeesus ja jüngrid alati linnast välja.
Oled sa kunagi peale mingit erilist sündmust järgmisel hommikul ärgates kogenud kerget masendust, ärritust ja võibolla isegi kannatamatust? Kuigi Jeesusele on kõik tudned tuttavad, ei arva ma, et Tema viha põhjustasid samalaadsed tingimused. Ta teadis juba eelmise päeva õhtul, mida ta sellel päeval tegema hakkab ( Mk 11:11). (Viigipuu vägagi intirgeeriva juhtumi juurde tuleme järgmises kommentaaris tagasi).
Tempel oli Jeesuse jaoks väga tähendusrikas koht. Ta oli noorukieas kohtunud seal oma õpetajatega, sealsamas oli ta tervendanud inimesi, palvetanud ning õpetanud. Ilmselt oli ta lugematuid kordi jälginud kauplemist ning ohvriloomade käest kätte liikumist. See päev oli aga eriline. Eelmise päeva hoosiannad võisid märkida kutset kuningale, kui poliitilisele päästjale, kuid Jeesuse jaoks vajas ka religioosne süsteem päästet. Ta viha tõusis nähes, kuidas Jumala koja väline õu, mis pidi peamiselt olema “palvekoda kõikidele rahvastele ( Js 56:7), oli muudetud ebaausaks rahavahetuspaigaks ning lärmakaks turuplatsiks - “röövliauguks” (Jr 7:9-11). Inimesed küsivad sageli kui kohane oli Jeesuse kui rahukuulutaja puhul tema käitumine,kui ta füüsiliselt ründas neid, kes rikkusid koja pühadust ilmalike toimingute sissetoomisega (Mt 5:9; Mk 9:50; Lk 19:41-42). Aga samamoodi ei mõista paljud, kuidas armastuse Jumal saab olla ka kohtumistmise Jumal.
Me ei saa parata oma reaktsioone tänasele loole. See lugu esitab väljakutse Jeesuse osas levinud stereotüüpidele. Kahtlemata esitas see veelgi suurema väljakutse aga tolleaaegsetele religioossetele juhtidele - nende hirm Jeesuse mõjuvõimu pärast rahvahulkade üle, tõusis veelgi ning nende püüdlus Teda tappa muutus veel kangemaks. Rahvas, kes arvatavasti mõistis, et neid on ebaausate praktikatega korduvalt petetud, kui nad on tulnud oma ohvreid tooma, jätkas aga veelgi innukamalt Jeesuse kuulamist ning selle imetlemist.
Kas võib olla, et ka meie jumalakummardamine või ülistus, ning nendega kaasnevad rituaalid, on samuti määritud ebakohastest praktikatest ning suhtumistest (Jk 2:1-7).
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson