Kui  palvetamise õpetamises peaks kedagi tõsiselt kuulda võtma, siis on see Jeesus. See oli tema elu keskne praktika - sageli varahommikuti, vaikses eraldatud paigas. Me ei tea palju Jeesuse isiklike palvete sisust, kuid aeg-ajalt andis ta palvetamise kohta eriõpetust, sh ka palvemudeli, mida õpetas oma jüngritele ( Mt 6:9-13). Siin selles kaheosalises, neetud viigipuu episoodis, õpime samuti mitut, olulise tähtsusega asja palve kohta.

Eelmises tekstilõigus külastas Jeesus palvekoda ning puhastas selle rüvetajatest. Just enne oli ta lootnud süüa viigipuust, mis tundus olevat terve ja haljendav, kuid sellele vaatamata ei olnud lehekandmise faasist edasi arenenud viljakandmise faasi. Hoolimata sellest, et ajaliselt oli veel liiga vara oodata viigipuult vilja, deklareerib Jeesus kummastavalt, et see puu ei hakka enam kunagi vilja kandma. Ning tänases tekstis märkavad jüngrid, et neetud puu oligi ära kuivanud - jah tõesti, see ei kanna enam mingit vilja. Mida see kummaline lugu võiks tähendada?

Viigipuu oli tuntud metafoor Iisraeli kohta (Ho 9:10a; Jr 8:13;  Jr 24:3-7; Jr  29:17). Tegu oli tegevuses väljendatud prohveteeringuga templi ning selle religioosse toimimise kohta, mis pealtnäha tundus küll terve ning tugev olevat, kuid tegelikult ei kandnud tõelist usuvilja ning oli seetõttu määratud ära kuivama ning surema.

Markus ei paku mingit selgitust, vaid asetab sellise sündmuse peale kaks tähendusrikast palve kohta käivat tõdemust. Esiteks, ükskõik kui suur eesolev takistus ka ei tundu -see mida palud tõelises usus, sünnib. Teiseks, kui palvetad, pea meeles, et teistele andestamine on Jumalalt tuleva andestuse eelkäija. Andestamatuse vaim ei saa eksisteerida koos palvega. Ning kuna need ei ole Jeesuse õpetuses uued teemad (Mk 9:23; Mk 10:23–27; Mt 6:14-15), saab viigipuu sündmusest allajoonimine tõele, et ilma usu ning andestuseta ei hakka meie vaimulik elu iial jumalariigile kohaselt vilja kandma.”