Kui Jeesus templisse naasis, oli religioossetel juhtidel strateegia valmis - panna Jeesuse ette selline trikiküsimus, mis sunniks teda kas välja ütlema jumalateotust või tegema end avalikult narriks. Neile näis täiesti põhjendatud küsida Jeesuselt, kes on talle andnud meelevalla selliste radikaalsete tegude ja provotseerivate sõnade tarvis. Ka mitmed teised olid endamisi sama küsinud, kui olid tunnistajaks Jeesuse tegudele ja sõnadele. Ning inimesed jõudsid erinevate järeldusteni (Mk 1:22–24; Mk 2:6–12;Mk  3:22;Mk 4:41;Mk 6:2-3). Jeesus aga näeb peidetud lõksu ning esitab vastuküsimuse Ristija Johannese kohta. Selle peale otsustavad tema vastased, et parem on diskussiooni üldse mitte alustada! Nad ei soovinud vastu võtta isiklikku väljakutset oma usu puudulikkuse suhtes, ega ka avaliku põlguse osalisteks saada. Paljud inimesed väldivad ka tänapäeval tõsisemat järelemõtlemist olulistes küsimustes, paljuski samadel põhjustel.

Asi polnud selles, et Jeesus poleks tahtnud diskuteerida oma meelevalla päritolu ja olemuse üle. Aga ta tegi vahet küsijate motiividel. Kui Ristija Johannes läkitas oma jüngrid sarnaste küsimustega tema juurde, siis Jeesus vastas neile tsitaadiga Jesaja raamatust, mis kinnitas, et ta oli tõepoolest see Võitu, kes tuli tooma häid sõnumeid vaestele, pimedatele, jalututele ja kurtidele ( Mt 11:2-5). Sinnamaani oli tema elu ka tõestanud jumaliku läkituse tõesust ning Ristija Johannes läks surmale vastu teadmisega, et oli tõepoolest teed valmistanud kauaoodatud Messiale.

Vaid veidi aega tagasi oli Jeesus hakanud selgitama ka jüngritele, kes viimkas olid hakanud taipama tema tegelikku olemust, et tema meelevalda ei saanud käsitleda traditsioonilise Messia terminites. Enne kui saab kõikidele avalikuks tema meelevalla tõeline ulatus - viimne võit ja tavane kirkus - peab sündima mõistetamatu: Jeesus peab kannatama ja surema ( Mk 8:29-32). Ning polnud võimalustki, et Jeesus oleks seda avalikustanud neile, kes teda küsimustega kiusasid.