Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 102
Hädasolija palve1Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
2Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
3Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
4Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
5Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
6Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
7Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
8Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
9Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
10Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
11sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
12Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
13Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
14Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
15Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
16Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
17Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
18Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
19Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
20et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
21et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
22et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
23kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
24Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
25Ma ütlen: „Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
26Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
27Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
28Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
29Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”
Kolm aastat tagasi ütles arst, et mul on vähk. Olin siis 47 aastane ning selle teate peale käis väga palju mõtteid mu peast läbi. Üks neist oli see, et kindlasti ei ela ma nii vanaks kui olin arvanud. Siis aga leidsin end koos psalmistiga ütlemas: ”„Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga! “ (s 25). Saan väga hästi aru, mida laulja mõtleb öeldes: “ma olen unustanud oma leivagi söömata.” (s 5). Ja samamoodi kui laulja, laman sageli “uneta” (s 8).. Need kõik on depressiooni tavalised tundemärgid.
Olen lootusrikas selles osas, et mu vähk saab välja ravitud. Olen lootusrikas, et saan siiski veel kaua elada. Ma palvetan mõlema asja pärast. Aga ma ei saa olla kindel, et kõik just nii läheb.
Siiski on mõned asjad, milles ma saan kindel olla. Tegelikult tean neid asju isegi kindlamini, kui teadsin enne vähki. Ja ma tean neid sellepärast, et Jumal on neid tõotanud.
- Ma tean, et Jumal kuuleb neid, kes Tema poole hädas hüüavad (s 18)
- Ma tean, et Jumala plaan ulatub läbi kõikide põlvkondade nii, et ka minu lapselapsed võivad elada Tema ligiolus (s 29).
- Ma tean, et Jumal viib oma riigi rajamise lõpule, ning et ühel päeval saame näda Jumalat, Tema täies auhiilguses (s 17).
Ja sellest piisab.
Selle kommentaari autor: Andrew Graystone