Taas tõstab Peetrus esile madalamaks peetavad inimesed - seekord, naised. Peetrus viitab naistele kui “nõrgemale partnerile” (s 7) - mitte silmas pidades vaimulikku või intellektuaalset  alaväärsust, vaid tunnustades nende nõrgemat füüsilist jõudlust ja suuremat haavatavust patriarhaalses kultuuris. Tol ajal olid naised nõrgemal positsioonil nii majanduslikult kui ka seadusandlikult; neist võis lahutada iga tühise aja pärast, aga nad ise ei saanud lahutust algatada. Naiste väärtus ning rollid olid määratletud tollase kultuuri poolt, ning Peetrus ei esita väljakutset neile piirangutele, vaid palub naistel alistuda oma meestele. Väljakutse esitab ta aga tarbimismentaliteedile, millega pressiti naistele peale ilukäsitluses.

Paljude naiste puhul kukub nende enesehinnang nulli, kui nende  välimus, riided, juuksed või kaal ei vasta üldisele normile. Peetrus vabastab kristlastest naised taolistest ahelatest, asetades ilu pearõhu inimese südamesse, eriti aga esile tuues tasast, vaikset vaimulaadi. Peetruse silmis tulevad need omadused kasuks misjonitöös. Rahumeelsed naised on vähem enesekesksed või tülikiskujad. Nad on rõõmuga nõus alistuma oma abikaasale ning ka uskmatu abikaasa õpib tundma evangeeliumi sõnumit kõige tõenäolisemalt oma naise südamepuhtuse ja alistumise vahendusel, mitte aga irisemise või jutlustamise kaudu.

Kaasaegsetes, mitte-patriarhaalsetes riikides, on inimesed mõistetavatel põhjustel kahtlustavad kui rõhk asetatakse naiste alistumisele, sest nii võidakse avada uks ka koduvägivallale, kus mittealistumine on põhjenduseks naise peksmisele või kuritarvitamisele. Peetrus ei vaata asjadele nii. Tema rõhutab, et meestel tuleb oma naisi austada, respekteerides nende haavatavust ning tunnustades neid samaväärsete kaaslastena, kui Jumala armu kaaspärijaid. See tugev rõhk võrdsusele, asetab alistumise palju suuremasse, väärikuse ja austuse konteksti. Just see avab ukse ja annab aluse praegusele kristlikule arusaamisele abielust - et see on rajatud vastastikususele ning armastusele.