Mõnikord tundub, et kaasaegse maailma üks kinnisideedest on identiteet. Kelle meeskonna, partei, või poolt sina oled? Millisesse kirikusse sa kuulud? Tahame saada vastuseid neile küsimustele, et teaksime millisel viisil reageerida. Kord, kui mu sõber helistas mu äsja varastatud telefonile, siis  vastaja, kuulnud tema nõuet mulle telefon koheselt tagastada, vastas küsimusega: millisesse hõimu ta kuulub?! Eile küsis üks väike laps mu vallaliselt sõbrannalt: kas sul lapsi on?, ning sellele järgnes koheselt küsimus: “Aga kes sa siis oled, kui sa ema ei ole?” Tänane piilbitekst osutab sellele, et huvi identiteedi vastu pole sugugi uus nähtus.

Pagenduses elavad iisraellastel polnud enam mingeid pettekujutlusi ega ka söakust, “aga nüüd”, pidid asjad minema teisiti. Issand Jehoova, nende Jumal - seesama igavene Jumal, kes oli nad loonud nii üksikisikute kui rahvana, oli taas liikumas. Ja kui Tema toimib, kui Ta läkitab välja oma Vaimu, siis teab rahvas jälle, kes nad on ning nad annavad sellest uhkusega teada ka kõikidele teistele. Nende identiteet on väga kindel - “nad kuuluvad Issandale” (s 5)! See määratleb nad. Nad on Tema rahvas ja Tema tunnistajad; miks peaksid nad tundma hirmu kellegi teise või millegi muu ees? Ja otsekui puhuks, kui nad vajaksid veel lisakinnitust, annab Jesaja ka selle. Issand on täiesti unikaalne, Ta on nende Kuningas, Lunastaja ja Kalju.

Kui sinult küsitakse eluloolisi andmeid mingi kindla kohtumise või kaastöölistele tutvustamiseks, on alati keeruline mõistatada, mida täpselt teada tahetakse. Nagu enamik meist, öelnuks Iisrael ilmselt  midagi sellist: “Tõtt öelda, oleme pisut haletsusväärsed, teeme enamasti asju valesti, ei mäleta ega saa aru, meil pole eriti jõudu, mõjukust ning olukorrad ja sündmused võtavad meil tavaliselt jalad alt”. Tegelikult aga pole rohkem vaja öelda kui: “Meie kuulume Jumalale, oleme Tema rahvas”. See ütleb kõik.